Pärast kõmulisi maailmanäitusi tekkisid kasvava uudishimu ja nõudluse tulemusena nii Euroopas kui Ameerikas kohalikud valged “kõhutantsijad”, kelle esitused lähtusid ennekõike lääne publiku ootustest ja nende endi kujutlusvõime piiridest. Vaid mõne kuu jooksul oli pea igasse burleskitruppi nii siin- kui sealpool ookeani lisandunud idamaine tantsija. Piirid striptiisi, burleski ja kõhutantsu vahel muutusid ähmasemaks[1]. Seksikad fotod idamaistest naistest ja tantsijannadest olid nii nõutud, et mõned fotograafid palkasid modellideks ka lääne prostituute[2]. Fantaasiapiltide sisu oli kohati lausa pornograafiline, kui vaadata näiteks Rudolf Lehnerti ja Ernst Landrocki fotosid ja postkaarte. Pole siis ime, et enamik Euroopa rändureid, kes sel ajal Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas reisides kohalike tantsijatega kokku puutus, suhtus neisse kui ohjeldamatutesse seksiobjektidesse, kelle tsiviliseerimine on raske, kui mitte mõttetu väljakutse.
Kuigi pärismaalaste danse du ventre mõjus paljudele valgetele meestele erutavalt, siis keskmine eurooplane/ameeriklane pidas seda ühetaoliseks ja igavaks ning tantsijaid inetuteks ja ilmetuteks. Ei liigutused, muusika, tantsijate näojooned ega nahavärv vastanud lääne inimeste maitsele[3]. See võib olla üks põhjus, miks lääne päritolu tantsijannad idamaiste tantsudega nii populaarseks said: valgenahalised lääne tantsukunstnikud andsid idamaisele tantsule esteetika ja dünaamilisuse, mida lääne publik ära tundis ja näha tahtis, ainult eksootilises võtmes. Teine põhjus on see, et lääne naised leidsid idamaise tantsijanna karakteris võimaluse ja ettekäände argielust põgenemiseks ning seninägematu vabaduse, vaimsuse, sensuaalsuse ja võimu kogemiseks. Oscar Wilde’i näidend “Salome”, mis prantsuse keeles ilmus 1893, inglise keeles 1894, käivitas Euroopas ja Ameerikas lausa eraldi nähtuse nimega salomaania - kõrgseltskonna daamide idamaised peod, kus esinesid ka valged idamaised tantsijad nagu Ruth St. Denis, Gertrude Hoffman, Ida Rubinstein, Mata Hari või Maud Allan. Viimased viljelesid 19. sajandi lõpus balletile vastukaaluks kujunenud plastilist ehk vaba tantsu, mis ammutas rohkelt inspiratsiooni Idamaadest.
Plastilise tantsu üks suunamudijaid Émile Jaques-Dalcroze oli tugevalt mõjutatud kokkupuudetest araabia rütmide, muusika ning tantsuga[4]. Tema termin plastique animée, millest plastilise tantsu mõiste tuletub, tähendas muusikapala edasiandmist liikumise kaudu, mis on üks kõhutantsu iseloomulikemaid omadusi. Kui napis rõivais hööritavad burleskitantsijad esindasid Ida iharust, siis lehvivates kangastes lainetavad vabatantsijad sümboliseerisid selle vaimsust. Idamaa iidse spirituaalsuse tähenduslik raamistik võimaldas vabatantsijatel määratleda oma tantsu kunstina ning kõnetada muidu kõhutantsu peale kulmu kortsutavaid kõrgseltskonna naisi[5] - hoolimata sellest, et vaba- ja burleskitantsijate tõlgendused idamaisest tantsust olid sageli küllalt sarnased. Välismaaturneed võimaldasid vabatantsijate tõlgendustel idamaisest tantsust laialt levida. Kuna need toetusid ameerika ja euroopa naiste hulgas juba levinud võimlemis- ja liikumisharrastustele ning kasutasid saateks lääne muusikat, tundus vabatantsijate idamaine tants lääne (nais)publikule pärismaalaste kõhutantsuga võrreldes lähem ja mõistetavam[6].
[1] Shay 2016, lk 67
[2] Shay 2016, lk 49
[3] Shay 2016, lk 66
[4] J. W. Lee, Dalcroze by Any Other Name: Eurythmics in Early Modern Theatre and Dance, doktoriväitekiri, Texase Tehnikaülikool, 2003, https://ttu-ir.tdl.org/handle/2346/15905 (vaadatud 4.06.2020)
[5] Burnam 2012, lk 49-50
[6] Burnam 2012, lk 51-52
NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.
Järgmine >> Kõhutants 20. sajandil
Eelmine << Maailmanäitused
Sisukord