Kokkupuuted Euroopa ja Venemaa koloniaalvõimudega andsid Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas ja Kesk-Aasias tõuke murrangulistele muutustele. Pärast I maailmasõja lõppu astusid valitsused neis piirkonnis jõulisi samme ühiskonna moderniseerimiseks ja rahvuslikustamiseks. Uutes ühiskondades ei nähtud enam kohta traditsioonilisele ehk tagurlikule, sest ruumi tuli teha kaasaegsele, paljuski läänelikule, aga ka sovetlikule kultuurile[1]. Järgnev ülevaade toetub Anthony Shay väärt uurimusele riiklikest rahvatantsuansamblitest[2].
Pärast II maailmasõda, 1940. aastate lõpus ja 1950. aastatel, mõnel pool ka hiljem, hakkasid Nõukogude Liidu eeskujul tekkima mitmel pool maailma riiklikud kutselised rahvatantsuansamblid. Moissejevi tantsutrupi nime all tuntud NSV Liidu Rahvaste Riiklikku Akadeemilist Rahvatantsuansamblit iseloomustas “[s]adade hiilgavalt riietatud tantsijate laitmatult täpne ja ületamatu akrobaatiline osavus”[3]. Samal ajal oli tegemist vahendiga kommunistliku ideoloogia levitamiseks ning Nõukogude Liidu poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Balletipõhine, äärmiselt täpne ja distsiplineeritud (rühma)koreograafia oli Nõukogude võimu all olevates islamiusulistes maades võõras ning naiste avalikku esinemist peeti sündsusetuks. See polnud aga takistus - kohati mõeldi ideoloogiliselt sobivad rahvatantsud lihtsalt välja. Traditsioonilistest tantsudest loodi puhastatud ja täiustatud versioonid, mis vastasid valitsuse poliitilistele tõekspidamistele ja eesmärkidele. Egiptuses, Iraanis, Türgis, Liibanonis ja mujal sai riiklikest tantsutruppidest Nõukogude Liidu eeskujul uus poliitiline jõud.
Egiptuses esindasid nõukogudelikku koreograafiat ja selles väljenduvat egiptuse rahvuslikku maailmavaadet kõige silmapaistvamalt Mahmoud Reda (1930-2020) trupp ja Rahvuslik Folklooriansambel. Egiptust kuni 20. sajandi keskpaigani okupeerinud brittide viktoriaanlikud hoiakud[4] olid egiptlastes, eriti kõrgseltskonnas varjatud kujul säilinud. 1952. aasta riigipöördega kaasnes egiptuse kultuuri uus tõlgendus, mis pööras selja kõigele, mida see pidas madalamate klasside labasuseks, sealhulgas kõhutantsule. Mahmoud Reda egiptuselikud rahvatantsud vältisid kõhutantsulikke liigutusi (meestele olid need koguni keelatud) ja paljastavaid kostüüme ning saavutasid tohutu menu. Traditsioonilistest soolotantsudest said rühmatantsud ning koreograafiatele balletilikud jutustavad süžeed. Egiptuse Rahvusliku Folklooriansambli asutaja Boris Ramazin oli Moissejevi trupi endine tantsija, kelle Nõukogude Liit oli saatnud Egiptusesse eesmärgiga seal egiptuse stiilis moissejevlik tantsuansambel luua. Vaatamata sellele, et nii Rahvusliku Folklooriansambli kui Reda trupi liikumised ja koreograafiad tuginevad rohkem balletile kui pärimusele, on neid nii Egiptuses kui välismaal palju jäljendatud, sageli kui “ehtsat” folkloori. Mahmoud Reda oli nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas kuni oma surmani nõutud ja tunnustatud õpetaja.
[1] Shay 2016, lk 209
[2] A. Shay, Tantsupoliitika : riiklikud rahvatantsuansamblid, representatsioon ja võim, Tallinn, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 41
[3] Shay 2011, lk 96
[4] Viktoriaanlike hoiakute all mõeldakse Briti kuninganna Victoria aegseid laialt levinud ülikombelisi ühiskondlikke hoiakuid, mis eitasid seksi ja püüdsid seda teemat igati vältida. Lugupeetumad keskklassi naised olid kohati isegi uhked selle üle, kui vähe nad enda kehast ja sünnitusest teadsid. Levinud arusaam oli, et mehed soovisid ja vajasid seksi, samas kui naistel puudus seksuaalne iha ja nad seksisid ainult selleks, et oma meestele meeldida.
NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.
Järgmine >> Ameerika uued stiilid
Eelmine << Milline on ehtne kõhutants?
Sisukord