Kõhutantsu on vaieldamatult uuendanud nii üleilmse võimudünaamika nüansid kui üksikute tantsijate loomingulisus. Samas, kultuuriajaloolase Peter Burke’i sõnu kasutades “võib näiline uuendus varjata traditsiooni visa püsimist”[1]. Kas kõhutantsus on midagi olemuslikult “kõhutantsulikku”, mis selle paljusid avaldumisvorme ühendab? Araabia ja islami kultuurides on kunsti esteetika keskmes hetkelooming ehk improvisatsioon, mis loob omakorda eeldused tarabi avaldumiseks. Mõistel tarab ei ole euroopa keeltes otsest vastet, aga ligikaudu tähendab see lummust, ekstaasi, eufoorilist seisundit, mida muusika, luule või tants, või nende kombinatsioon esinejates ja publikus esile võib kutsuda. Improvisatsioon toimub aga teatud raamides ja tingimustel. Nii, nagu araabia muusikaline sooloimprovisatsioon taqasim koosneb teatud “vormelitest” nagu maqam (kindel meloodia) ja qafla (tüüpiline lõppfraas)[2], toetub ka kõhutants teatud skeemidele, mille raames tantsija improviseerib. On teatud reeglid, mida on ka “araabia hingeks” või “õigeks maitseks”[3] nimetatud, mis näevad ette, millal mingi liigutus on ja ei ole sobiv jne. “Õige maitse” on aga rohkem tunnetuslik kui õpitav ja teatud tingimustel on reeglite rikkumine tervitatav. Kriteeriumiks on sisemine alus, mille põhjal tantsija mingit liigutust teeb. Ainult juhul, kui liigutus sünnib tantsija täielikust kohalolust ja ühtesulamisest muusikaga, muusika sügavast tunnetamisest, mis väljendub kehaliselt käesolevas hetkes just sellise liigutusena, olgu siis hetkeloomes või koreograafia loomisel, on tegemist “õige maitsega”.
“Õige maitse” kujuneb reeglina araabia kultuurikeskkonnas muusika ja tantsu keskel kasvamisega, ent ka paljud mittearaabia tantsijad on kas loomupäraselt või õppimise tulemusena omandanud araabia muusika sügavama tunnetuse. Paljud neist jõuavadki kõhutanstu juurde just araabia muusika kaudu ning on inspireeritud sellest, kuidas araabia muusika ja keha sulavad kõhutantsus üheks. Sellele imetabasele keha ja muusika alkeemiale on lääne inimesed korduvalt osutanud. Émile Jaques-Dalcroze imetles Alžeerias kohalikke muusikuid, kelle esituses olid pillimäng ja tantsimine üks ja seesama - kogemus, mis viis ta lõpuks arusaamani muusika ja liikumise seotusest[4]. Eesti kõhutantsija Maris Abe on samale nähtusele Egiptuses viidanud kui egiptlaste võimele “muusikasse ja tantsu nii sisse elada, et ka kõige suvalisemad disko- või kellegi tagaaias esinemised muutuvad maagiliseks energiaks, mis on seletamatu ja sõltuvust tekitav.”[5]
[1] P. Burke, Mis on kultuuriajalugu?, Tallinn, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 161
[2] S. L. Marcus, "Solo Instrumental Improvisation (Taqâsîm) in Arab Music", Middle East Studies Association Bulletin, juuli 1993, http://www.mafhoum.com/press/57C32.htm (vaadatud 04.06.2020)
[3] Y. Ramzy, "Ask Yasmina #13. Finding a Good Teacher, First Workshop, Non-Arab Dancers", Gilded Serpent [veebileht], 1. juuli 2010, http://www.gildedserpent.com/cms/2010/07/01/ask-yasmina-13-teach-nonarab/ (vaadatud 4.06.2020)
[4] Lee 2003, lk 66; 131
[5] M. Abe, Eesti kõhutantsuõpetajate küsitlus 2020, 12. aprill 2020
NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.
Järgmine >> Va kõhutantsijapoeg!
Eelmine << Kõhutants infoajastul
Sisukord