1850. aastaks, mil Egiptuses viibis prantsuse kirjanik Gustave Flaubert, tähistas “almee” juba tantsija-prostituuti. Sama aasta 6. märtsil seab 27-aastane kirjanik end koos kaaslastega sisse Esnas Egiptuses, et nautida almee Kuchuk Hanemi ja tema kolleegide privaattantse[1]. Etteastete vahel on Flaubert ja ta kaaslased tantsijannadega seksuaalvahekorras. Flaubert muljetab:
“Kuchuk Hanem on pikk, suurepärane olend, heledam kui tüüpiline araablane; ta on pärit Damaskusest; tema nahk, eriti tema keha, on kergelt kohvivärvi. Painutades moodustab tema nahk proksjaid laineid. Tema silmad on tumedad ja tohutusuured. Tal on mustad kulmud, avali laiad ninasõõrmed, rasked õlad, täidlased õunakujulised rinnad. . . . Tema mustad, lainelised ja taltsutamata juuksed on mõlemale poole pead keskelt lahku kammitud. . . . Tal on üks ülemine lõikehammas, paremal pool, mille seisund kehveneb.
[Kuchuk Hanem] küsib meilt, kas me sooviksime natuke meelelahutust, kuid Max ütleb, et kõigepealt tahaks ta end temaga üksi lõbustada ja nad lähevad allkorrusele. Kui ta on lõpetanud, lähen alla ja järgin tema eeskuju.”[2]
Flauberti ja paljude teiste eurooplaste ja ameeriklaste memuaarides-reisikirjades tulevad ilmekalt esile kolonialistlikud hoiakud moslemite ja üldistatult “idamaalaste” suhtes, mis annavad aimu ka tolleaegsest üleilmsest võimudünaamikast. Kui Flauberti muljete ja vaatepunktidega oleme pisiasjadeni kursis, siis Kuchuk Hanemi seisukoht jääb meile tundmatuks. Flaubert on oma muljeid ja tõlgendusi sellest kogemusest kaudselt edasi andnud ka arvukates ja laialt loetud ida-ainelistes teostes. Kuchuk Hanemit on peetud lausa Flauberti idamaiste kangelannade Salomé ja Salammbô prototüübiks. Flauberti ja tema kaasaegsete kogemused ning fantaasiad mõjutasid kahtlemata paljude eurooplaste ettekujutust idamaadest ja sealsetest tantsijatest.
Ent Egiptuse almeed ei olnud ainsad idamaised tantsijad, kelle järele eurooplased janunesid. Ligi kolmveerand sajandit hiljem kirjeldab prantsuse kirjanik Sidonie-Gabrielle Colette kogemust Alžeerias, kus tema ja ta kaaslaste reisigiid julgustab Yamina-nimelist Ouled Naïli hõimu neiut alasti tantsima:
“Nagu kõik Ouled Naïlid, tantsis ta käsi, külgi ja oma energilise väikse kõhu lihaseid kasutades. Siis peatus ta hetkeks, et põimida lahti roosidega ääristatud pihik, lai seelik ja tavalisest kalingurist särk, sest giid nõudis, et ta tantsiks alasti. Alasti naasis ta toa keskele meie ja kahe muusiku vahele, kes olid nüüd seljad pööranud. Tule punane ja atsetüleenleegi valge pahaendeline kuma panid pahaks Yamina nooruslikku, kütilikult sihvakat ilu, mida rinnad ja taguots veel vaid kergelt koormasid. Ta tantsis samu tantse, tundmata teisi. Kuid oma alastuse tõttu ei naeratanud ta enam, vaid pööras pilgu eemale, keeldudes meie silmadega kohtumast. Ta pilk oli suunatud üle meie peade, täis raskust ja põlgust, et otsida kauget, nähtamatut kõrbe.”[3]
Lõuna-Alžeerias kõrbe najal asuva Ouled Naïl (Naïli lapsed) nimelise mägihõimu noored naised said oma tantsudega eurooplaste seas populaarseks pärast seda, kui prantslased Alžeeria 1830. aastal okupeerisid. Avalik meestele suunatud meelelahutus oli hõimus traditsiooniliselt tunnustatud viis neidudel omale väljaspool hõimu kaasavara teenida. Tantsimise eest ei olnud kindlat tasu paika pandud ning neiud võisid omale “kaaslasi” valida. Teenitud tulud olid ka silmaga nähtavad: kuld- ja hõbemüntidena kaunistasid need kaelakeesid ja muid ehteid, mis nende kostüümi juurde kuulusid ja nende rikkust aimata lubasid. Kui piisav varandus kokku kogutud, ei olnud neil mingeid raskusi koju tagasi pöördudes omale sobiva abielupartneri leidmisel ja pere loomisel. Traditsiooni kasutas enda huvides ära Prantsuse okupatsioonivõim, mis muutis selle Prantsuse sõjaväge ja turismi teenivaks prostitutsiooniks.
Ka eesti kirjanik
Friedebert Tuglas on kirjeldanud Ouled Naïli tantsijate etteastet Alžeerias, Biskras, mida ta nimetab kõhutantsuks - tõenäoliselt reklaamitigi seda eurooplastele niisuguse nimega. Tuglas isegi möönab, et tantsijannade etteasted on ärilise kõrvalmaiguga ja suunatud mitte niivõrd pärismaalastele kuivõrd eurooplastele.
“Tantsijanna algab. Ta tõmmud käed on kahelepoole sirutet, kandes hõbeda koormat ; ta nägu otsaesisele laskuva kulla all on naeratav-salapärane. Veel peatub ta hetke, kui kogudes kire-jõudu. Siis viskab ta ehetega koormat kaela taha ja teeb tiiru üle põranda. Kuid uuesti on ta endisel kohal, värisedes tasa üle kogu keha. See värin kasvab, läheb rappuvaks ja lokaliseerub siis ainult keskkehasse. Ja siitpääle ei väljenda tants enam muud kui ainult piirat arvu kire-liigutusi. Tantsijanna salvit liikmed läigivad tuhmjalt, higi voolab ta saledat kaela mööda, silmad loidavad sumeda tulega. Nii liigub ta aeglaselt kohast teise, peatudes võõraste ees. Sigareti-suitsune õhk on täis kutset ja lubadust, nii avameelist, nagu võib see olla ürglooduses. Siin on ainult naine-keha, naine-loom. Ainsa vahega, et loom neid kalduvusi kunagi nii teadlikult ei kultiveeri.” [4]
Vaatamata sellele, et kirjalikes allikates puudub tantsijannadel hääl, võime siiski oletada, et erootilist meelelahutust otsiva lääne mehe ning kutselise ida tantsijanna vaheline suhe mitmel pool Lähis-Ida ja Põhja-Aafrikat oli vastastikku kasulik. Paljud tantsijad tulid klientide seksuaalset laadi nõudmistele vastu ja kinnistasid nii tantsija kutse seotust prostitutsiooniga. Kõhutantsijast kujunes Läänes kui ka Idas 19. sajandi lõpuks seksisümbol.
[1] S. Stavrou, “The Ghaziya and the Khawaja. Kuchuk Hanem and Flaubert’s Sexual Homelessness”, Habibi, kd 19, nr 1, 2002
[2] Shay 2014 lk 198-199
[3] Colette 1970, S. S. Karayanni, Dancing Fear & Desire. Race, Sexuality, and Imperial Politics in Middle Eastern Dance, Waterloo, Ontario, Wilfrid Laurier University Press, 2004, lk 180 kaudu
[4] F. Tuglas, Teekond Põhja-Afrika (II osa). Alžeeria, Tartu, Noor-Eesti, 1929, lk 68
NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.
Eelmine << Egiptuse tantsutüdrukud awalim ja ghawazi
Sisukord