Nii kaua, kui on olnud “Ida” ja “Lääs”, on nad omavahel rohkem või vähem sõbralikult kokku puutunud ning üksteist mõjutanud. Juba antiikajast on Lääs kujutanud Ida kord vaenlase kord eeskujuna: Vana-Kreekas vastandati tsiviliseeritud Euroopat märatsevale Aasiale, samuti peeti seal Vana-Egiptuse kultuuri kõrgemaks ja arenenumaks. Kuigi Ida ja Läänt, mida esindavad vastavalt ka islam ja kristlus, kiputakse sageli vastandama, on kahe maailma vahelised piirid tegelikult palju ähmasemad, kui esmapilgul tundub. Kristluse ja islami suhe ei ole tingimata konfliktne: keskajal õitsesid kahe kultuuri kokkupuutepunktides Lõuna-Hispaanias ja Lõuna-Itaalias teadus ja kultuur, ning islami kaudu jõudsid Euroopasse nn pimedal keskajal unustusse vajunud antiikaja traditsioonid ja teadmised. Kokkupuudetele ja koostööle vaatamata on kumbki pool loonud “vastaspoolest” moonutatud kujutluspilte nii heledais kui tumedais toonides, mis ei peegelda mitmekülgset ja keerukat tegelikkust.

Aasta on 1798. Osmanite impeeriumi alla kuuluv Egiptus on majanduslikel põhjustel ja sõdade tõttu nõrgaks ja ebastabiilseks muutunud. Prantsusmaa ambitsioonikas valitseja ja väejuht Napoleon Bonaparte näeb nõrgenenud Egiptuse vallutamises võimalust oma impeeriumi laiendada ning tungib oma vägedega Egiptusesse. Sõjakäik, mis lõppeb üsna kiiresti prantslaste lüüasaamisega ja taandumisega brittide-Osmanite vägede ees, on märgilise tähendusega. Koos prantsuse vägedega maabub Egiptuses veel ligi 150 õpetlast-kunstnikku, kelle ülesandeks on avastada ja talletada Egiptuse rikkalikku ajaloo- ja kultuuripärandit. Nende vaatluste ja uurimistöö põhjal avaldatakse mitmeköiteline Egiptust käsitlev raamatusari “Description de l'Égypte”. Lisaks avastatakse sõjaretke käigus Rosetta linnas nn Rosetta kivi, mis tekitab ulatusliku Vana-Egiptuse uurimise laine ja mille põhjal Egiptuse hieroglüüfid edukalt dešifreeritakse. Egiptus pakub sestpeale Euroopa kõrgklassi salongides rohkelt mõtte- ja kõneainet, egiptuse-teemaliste kirjandusteoste arv kasvab plahvatuslikult. Egiptuse tantsijannad pälvivad nii palju tähelepanu, et nende tantsudele on ajalooallikates rohkem viiteid kui kõigile teistele Lähis-Ida tantsuvormidele kokku^[1]. Selles õhustikus saab alguse orientalismi ajastu ning sünnib kõhutantsu kontseptsioon.

Kui varem olid islamimaid külastavad eurooplased pigem passiivsete vaatlejate rollis, siis nüüd hakkavad nad omale kohalike elu korraldamisel järjest aktiivsemat rolli võtma. Euroopa on 16.-19. sajandi jooksul nii võimsaks saanud, et ülejäänud maailm peab sellega kas kohanema või kannatama (sageli mõlemat). Euroopa mõjuvõimu kasvuga kaasneb nähtus, mida nimetatakse orientalismiks. Orientalismi all peetakse silmas Ida ja Läänt vastandavat stampmõtlemist, mis eelkõige 18. ja 19. sajandil, aga ka edaspidi püüab stereotüüpset mõtlemist esitada objektiivse ja teaduslikuna. Ida puudutavate tekstide ja teadmise tootmises on nähtud Lääne püüdu Ida üle võimu kehtestada. Neis kujutatakse Ida sageli müstilise ja eksootilise; või primitiivse, tsiviliseerimata, irratsionaalse, naiseliku ja alistuvana - vastandina arenenud, tsiviliseeritud, ratsionaalsele, mehelikule ja domineerivale Läänele. Idast tehakse kultuuriline Teine - kategooria, kuhu orientalistlik mõtteviis paigutab meeste suhtes ka naised. Ka Venemaa ja tema järeltulija Nõukogude Liit viisid Kaukaasia ja Kesk-Aasia alade allutamise ning sellele järgnenud repressioonide ja sotsiaalse sahkerdamisega sisuliselt ellu orientalistlikku poliitikat. 

Kuigi orientalism ei avaldu kõikjal ja kõigis valdkonnis ühtemoodi ja kõiki idamaahuvilisi ja -uurijaid oleks ülekohtune orientalismis süüdistada, valdab 19. sajandi Euroopat vaieldamatult intellektuaalne ja loominguline Oriendilummus. Sel perioodil reisib hulkades lääne teadus-, loome- ja kultuuriinimesi Lähis-Idasse, Põhja-Aafrikasse ja Aasiasse, teine osa mõtiskleb Oriendi teemadel koduses tugitoolis. Nende inimeste töö ja fantaasia viljadena avaldub kunstis, muusikas, kirjanduses ja muudes valdkondades rohkelt Ida kultuure ja ühiskondi puudutavat sisu ning kasvab üldine huvi “idamaiste” teemade vastu. Koos kasvava uudishimuga sagenevad eurooplaste reisid Egiptusesse.

Meie tänased romantilised ja muinasjutulised ettekujutused idamaadest pärinevad suuresti tolleaegsest kunstist ja kirjandusest, mille seksuaalseid stampkujundeid on korduvalt taastoodetud. 19. sajandil Egiptuses reisinud prantsuse kirjaniku Gustave Flauberti teostes on “idamaisel” tajutavalt seksuaalne alatoon. Järgnev on katkend Flauberti jutustusest “Herodias”, mis põhineb piiblilegendil Salomé tantsust kuningas Herodese ees. Eesti keeles ilmus lugu A. Saareste tõlkes 1922. aastal (originaalkeeles 1877. aastal) raamatus “Kolm lugu”. See üksikasjalik ja värvikas kirjeldus Salomé tantsust on üks levinumaid idamaise tantsu ilukirjanduslikke väljendusi, mis on inspireerinud paljusid hilisemaid idamaist tantsu kujutavate teoste autoreid ning mõjutanud seeläbi ka kõhutantsu arengut. Flauberti jutustusega oli tuttav ka Oscar Wilde, kelle näidend “Salome” ja selle nimikangelanna “seitsme loori tants” andsid tõuke Salomé tantsu toomisele kaasaegse teatri lavadele.[2]

“Keegi noor tütarlaps astus parajasti sisse. Sinaka loori all, mis ta rinda ja pead kattis, võis seletada ta silmakulmude kaarusid, kõrvade kalkedoni kiva ja ihu valgust. Õlgu kattev tuvikaela karva siidist nelinurk oli kuldse vööga ehtmeile kinnitatud. Tema mustad püksid olid mandragoridega üle külvatud, ja muretult laskis ta laksuda oma tillukesi kolibri udusulist tuhvleid. Üleval laval tõmbas ta loori eest. … Siis hakkas ta tantsima. Ta sammus, jalgu kordamööda teineteise ette seades, vile ja kahe kõristi rütmusel. Tema ümmargused käevarred kutsusid kedagi, kes ikka põgenes. Ta jälgis teda, kerge kui liblikas, nagu uudishimulik Psüke, nagu rändav vaim, ja näis valmis olevat lennuks. Kõristite aset täitsid nüüd gingrase kurblikult tumedad helid. Lootusele järgnes rammestus. Ta seisandid kujutasid õhkeid, ja terve ta isik säärast raugust, et ei teatud, kas ta nuttis mingit jumalust taga või heitis hinge tema kallistuses. Silmalaugusid pooleldi avades väänas ta pihta, õõtsutas lainetavalt kõhtu, väristas mõlemat nisa, ja ta nägu jäi liikumata, ja jalad ei seisatanud mitte. … Siis ilmutas tants armastuse iha, mis kustutust otsib. Ta tantsis nagu India naispreestrid, nagu Nuubia kaod kärestikkudel, nagu Lüüdia Bacchuse neitsid. Ta kallutas end igale poole, lillele sarnanedes, mida maru kõigutab. Tema kõrvade tahutud teemandid hüplesid, tema selja rüüd heitis värva. Ta käevartest, jalgadest ja riietest põrkasid nägemata sädemed, mis mehi lõkkele süütasid. Kannel laulis, rahvahulk vastas hõisates. Põlvi painutamata ja jalgu laiali ajades kõverdas ta end nõnda hästi, et lõug põrandat puudutas. Ja karskusega harjunud nomaadid, ulaelus vilunud Rooma sõdurid, ihnsad tölnerid ja vaielustes hapnenud raugad preestrid, kõik nad avasid ninasõõrmed ning vabisesid himust.” [3]

---

^[1] Saleh 1976, Shay 2014, lk 195 kaudu

[2] A. Deagon, "The Image of the Eastern Dancer: Flaubert's Salome", Habibi, kd 19, nr 1, [http://thebestofhabibi.com/vol-19-no-1-feb-2002/salome/]

[3] G. Flaubert, Kolm lugu : Herodias ; Legend Püha Julianus Võõrustajast ; Lihtne süda. A. Saareste (tõlk.), Tartu, Eesti Kirjanduse Seltsi koolikirjanduse toimkond, 1922, lk 35-36



NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.

Järgmine >> Egiptuse tantsutüdrukud awalim ja ghawazi

Eelmine << Kes on kõhutantsijate eelkäijad?

Sisukord