Egiptuse tantsijannad on kõhutantsu ajaloos vaieldamatult ühed kõige enam, kas siis imetlevat või hukkamõistvat tähelepanu pälvinud esinejad. Kõhutantsu esteetikaga tantse esitasid Egiptuses traditsiooniliselt nii mees- kui naissoost tantsijad. Tänaseni on traditsiooniline meelelahutus kuulunud seal eelkõige nii avalike kui eraviisiliste majliside ehk kogunemiste juurde, lisaks palgatakse kutselisi muusikuid ja tantsijaid jätkuvalt elu tähtsamate sündmuste nagu abielu jms tähistamistele (v.a. kui tegemist oli jäigalt usklike inimestega). Väga suurtel avalikel pidustustel nagu mulid (islami pühakutega seotud religioossed pidustused), kus osalevad suured rahvamassid, on reeglina olnud kohal kõikvõimalikud esinejad. Samuti on läbi ajaloo esinetud avalikel turuplatsidel ja linnaväljakutel, aga ka kohvikutes ja kõrtsides. 19. sajandil, suuresti euroopa (koloniaal)kultuuri mõjul hakkab traditsiooniline meelelahutuskultuur muutuma - tekivad uut tüüpi kultuuri- ja meelelahutusasutused, -vormid ja hoiakud, mis on paljuski suunatud kaasajastumisele (sageli võrdsustatud euroopastumisega) ning kaasaegsest perspektiivist tagurlikeks peetavate traditsioonide hülgamisele.
Egiptuse elu-olu üheks silmatorkavaks vaatepildiks 19. sajandi eurooplaste silmis on nn egiptuse tantsutüdrukud - kutselised naisesinejad, nii lauljad kui tantsijad, kes jagunevad laias laastus kahte: awalim (ainsus alma) ja ghawazi (ainsus ghaziya). Kõhutantsu esteetikaga tantse esitavad ka kutselised meestantsijad, ent eurooplaste hukkamõistev suhtumine homoseksuaalsusesse ja homoerootilisse kultuuri ning nende väljendustesse tõrjub meestantsijad lõpuks kõrvale. Kutselised tantsijad on loomulik osa tähtsamatest sündmustest nagu pulmad ja erinevad tähtpäevad. Kutselise esitustantsu kõrval eksisteerib ka kõhutantsu esteetikaga seltskondlik osalustants raqs baladi, mida on tänaseni põlvest põlve edasi antud matkimise teel ning millest on võrreldes kutseliste tantsudega väga vähe kirjalikke jälgi. Sõna “alma”, millest tuletub prantsuskeelne “almée” ja kelle tantsuesitusi nimetati prantsuskeelsetes reisikirjades “almee tantsuks”, tähistas algselt õpetatud naisesinejat, kes sarnaselt keskaja qiyanile, laulis ja luuletas, mõnikord ka tantsis. Almeed esinesid ainult kõrgseltskonna haaremites ehk naistele eraldatud privaatsetes ruumides või majaosades, kus nad võisid olla meestele kuulda, aga mitte näha. Neid vastandati madalate kihtide meelelahutajatele ghaziyadele, kes erinevalt almeedest tantsisid ja laulsid avalikult mõlemale sugupoolele, vahel ka kohvikutes või nende ees.
Nii almeed kui ghaziyad olid tähtsamatel perekondlikel ja ühiskondlikel sündmustel rõõmsa ja piduse meeleolu loojad. 19. sajandi alguses olid nad väliselt küllalt sarnased: mõlemad kandsid samas stiilis ja sama kvaliteediga rõivaid, mida jõukamad Egiptuse naisedki oma varjava üleriide all kandsid. Ghaziyad, erinevalt almeedest, tantsisid nendes “siserõivastes” ka avalikult. See võib olla täiendav põhjus, miks neid ühiskonna madalamate kihtidega seostati - kõrgklassi naised kandsid avalikus ruumis alati tagasihoidlikku ja nägu ning keha varjavat rõivastust. Ghaziyade meessoost vasted olid khawalid, kelle tantsud sarnanesid pea täielikult ghaziyadele selle vahega, et khawalid kandsid eklektilisi, osalt naiselikke, osalt mehelikke rõivaid. Lisaks khawalidele tegutsesid Kairos ka ginkid, reeglina juudi, armeenia, kreeka või türgi päritolu poisstantsijad, kes olid Kairosse tulnud Istanbulist, tõenäoliselt nende tööle kehtestatud piirangute tõttu. Täna tähistab sõna khawal eelkõige passiivset homoseksuaali, sarnanedes kreeka kinaidosele, mis algselt samuti meestantsijat tähistas.[1]
Ghaziyade puhul on sageli välja toodud nende mustlas- ehk roma päritolu, kuid see on tänaseni vaieldav. Varastes ajalooallikates on egiptuse kutseliste tantsijate nimetus olnud seotud muusikainstrumentide mitte tantsijate etnilise päritoluga. Seejuures romasid on nimetatud eraldi nimega, mida tantsu kontekstis ei esine, ja millest võib järeldada, et ghaziyade roma päritolu on juhuslik. Seda toetab ka asjaolu, et kutselised esinejad Lähis-Idas on sageli pärit mittemoslemi vähemusgruppidest ja ühiskonna madalamatest kihtidest, kelle võimalused elatist teenida on piiratud. Ka çengide puhul on oletatud, et nad on ajalooliselt roma päritolu, sest sõna “çengi” sarnaneb sõnale “çingene”, mis tähendab türgi keeles mustlast. Samas meenutab “çengi” ka sõna “çenk”, mis tähendab kannelt või simbleid. Türgist Egiptusesse rännanud meessoost çengide ehk ginkide puhul on näiteks välja toodud ka nende armeenia, juudi ja kreeka päritolu. Vt. lisaks Fraser 2015.
19. sajandi alguses kasvab Egiptuse kutseliste esinejate, sealhulgas prostituudi teenuseid pakkuvate tantsijate populaarsus euroopa turistide hulgas, kellest paljud tulevad Egiptusesse nimelt erootilist meelelahutust ja idamaiseid seksiseiklusi otsima. Egiptuse ühiskond ja valitsus on nendest arengutest järjest rohkem häiritud ning valitsus astub 1830ndatel rangeid samme prostitutsiooni ja avalike tantsuetteastete piiramiseks, keelustades need suurlinnades. Suurem osa nii almeesid kui ghaziyasid suundub seepeale tööle Lõuna-Egiptuse väiksematesse linnadesse ja küladesse, mille tulemusena ähmastuvad kahe esinejagrupi vahelised erinevused. Samal ajal hakkab “Ida” eurooplastele seostuma eelkõige niisuguse maailmaga, kus seksuaalses mõttes on kõik lubatud ning Lähis-Itta reisitakse just sellist maailma kogema.
[1] A. Shay, The Dangerous Lives of Public Performers: Dancing, Sex, and Entertainment in the Islamic World, New York, Palgrave Macmillan, 2014, lk 198
NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.
Järgmine >> Kõhutantsijast saab seksisümbol
Eelmine << Oriendilummus
Sisukord