Kõhutantsijate eelkäijate jälgede ajamisel on suureks abiks Vahemere ja Lähis-Ida piirkonna tantse põhjalikult käsitlenud Anthony Shay uurimus[1], millele järgnev ülevaade põhiliselt toetub.
Esimesi kirjalikke viiteid tänast
kõhutantsu meenutavatele tantsudele leiame antiikaja kutseliste esinejate[2]
kirjeldustest. Nii vanas Kreekas kui Roomas kuulusid kutselised muusikud-tantsijad avaliku ja eraviisilise ühiskondliku igapäevaelu juurde. Meelt lahutati muuhulgas erootiliste tantsudega, millele olid iseloomulikud puusade ja tuharate seksikad liigutused. Neid tantse peeti eksootilist, ebamääraselt “idamaist”
päritolu “mitte-kreeka” ja “mitte-rooma” tantsudeks[3].
Vaatamisväärseks peeti neid eelkõige sellepärast, et need olid erootilised.
Ehkki noorte kreeklaste haridus hõlmas muusikat ja tantsu, peeti muusiku ja tantsija kutset orjade, vabakslastud orjade ja välismaalaste - kõik nad olid kodanikega võrreldes madalast seisusest - pärusmaaks, sest kodanikule polnud tasu eest teenuste pakkumine kombekohane. Esinejad olid reeglina orjad, mis tähendas alama staatust ja millega vältimatult kaasnes ka seksuaalne saadavus. Orjapidamine oli antiikühiskonnas loomulik ning orje omandati eri viisidel sõdadest orjakaubanduseni. Väga paljud orjad, nagu ka vabakslastud orjad ja ilmselgelt ka välismaalased olid mitte-kreeka päritolu, sealhulgas Vahemere idaosadest.
Nii nais- kui meessoost kutselised tantsijad olid küll populaarsed, ent naiselikkuse ja orjuse sümbolitena ei peetud neist lugu. Näiteks oli ühtaegu nii populaarne kui põlatud kreeka kinaidos (rooma kinaedus) - noor, nägus ja andekas kutseline meestantsija, kelle võrgutav “idamaine” e. erootiline tants kõneles publikule tema seksuaalsest iharusest ja avatusest. Sarnaselt kõhutantsu kirjeldustele 19. sajandi allikates, on kinaidose tantsu antiikaegsetes allikates kirjeldatud kui väänlemist ning tuharate ja puusade hööritamist.
Algselt tähendas kinaidos meestantsijat, ent sama sõnaga hakati halvustavalt tähistama ka tolle aja mõistes
naiselikke mehi. Üldjoontes oli mehelik ideaal Vanas Kreekas vapper ja heas vormis sõjaväelane. Ka homoseksuaalsetes
suhetes (meestevahelisi
intiimsuhteid peeti moraalselt ja vaimselt kõrgemaks
intiimsuhetest naistega) väärtustasid vanad kreeklased selle ideaali poole püüdlevat mehelikkust
ning naiselikkust tõrjuti. Kuna kinaidose
käitumine oli vastuolus mehelikkuse ideaaliga, kehastas ta kõike kahtlast ja
häbiväärset, mis ei ole mehelik, võimaldades teistpidi ka mehelikkust
defineerida.
Avalikel üritustel esinesid ka tänavalt või pornoboskoselt (kupeldaja) palgatud naised pillimängu, laulu, tantsu või akrobaatikaga. Tantsud võisid olla nii erootilised kui humoorikad, nagu satiiriline kordax, mida iseloomustas justnimelt puusade ja kõhu hööritamine. Sageli kasutasid tantsijad rütmiliseks saateks kastanjette ja sõrmesimbleid meenutavaid krotalaid. Esinejatest kõige glamuursemaks võib pidada hetairasid, meie mõistes kurtisaane, mis tähendas, et neile maksti teenuste eest (mis hõlmasid ka seksi) tasu; ning neid peeti harituteks ja kunstilise väärtusega traditsioonide kandjaiks, mis eristas neid tavalistest prostituutidest. Lepingud, mida nad klientide ja rahastajatega sõlmisid, olid sageli küllalt tulusad ja mõned hetairad said piisavalt rikkaks, et saavutada teatav sõltumatus ja võim. Kui kombekad kreeka naised ei osalenud reeglina meestele mõeldud sümpoosionidel, siis hetairad kuulusid nende juurde, et meeste meelt tantsu, laulu ja pillimängu kõrval ka luule, haritud vestluse ning loomulikult seksiga lahutada. Olid ka meeskurtisaanid, kes samu eesmärke täitsid.
Ka Rooma ühiskonnas polnud kutselised tantsijad kuigi lugupeetud, ent nad olid äärmiselt
populaarsed - eelkõige erootilised tantsijad. Kreeka kinaidos oli roomlastele veelgi madalam tegelane ja sümbol kui kreeklastele, kuna seostus mehelike ja seega kõrgemate vooruste puudumisega. Kreeka sõdalaslik meesideaal kandus edasi Rooma ühiskonda, kus sellele lisandusid veel enesekontroll ja -distsipliin - voorused, mis vastandusid naiste (bioloogilisele/seksuaalsele) kontrollimatusele ning mis on Vahemere piirkonnas ja eriti islamiusulistes maades tänaseni kõrgelt hinnatud. Väga suures hinnas olid Cadizi
(Gades) noorte oritantsijataride skandaalsed tantsud ja
seksiteenused. Nende tantsude kirjeldustes on viidatud reite ja niuete iharale,
lakkamatule ja oskuslikule väristamisele, hööritamisele ning põrandale
laskumisele - tantsulised elemendid, millega võiks iseloomustada ka tänast kõhutantsu.
Tantsude rütmiliseks saateks kasutasid nad klõbisteid või sõrmesimbleid,
tõenäoliselt ka löökpille. Samu tantse tantsisid ka meestantsijad, kes olid
ihaldusväärsed naiselike meestena. Cadizi tantsijate populaarsus peegeldas
mõnevõrra rooma kultuuris säilinud kreekalikke ideaale, mille järgi peeti noorte meeste füüsilisi omadusi, eelkõige karvkatte puudumist,
ihaldusväärseks ja erutavaks. See ei tähenda, et naised ei oleks erutavalt
mõjunud. Roomas olid naistantsijad, ennekõike erootiliste ja eksootiliste
tantsijatena väga populaarsed. Nii Cadizi tantsijatare kui egiptuse
“klõbistitantsijaid” telliti sageli esinema nii avalikele kui eraüritustele.
Kokkuvõttes suhtuti nii vanas Kreekas kui Roomas nii mees- kui naissoost kutselistesse esinejatesse üldiselt kui ühiskonna põhjakihti, kelle staatust
ei peetud selle vääriliseks, et neist tõsiselt kirjutada. Siinkohal on silmas peetud kõiki avalikke kutselisi esinejaid, sest enamasti pole lauljaid tantsijatest, tantsijaid akrobaatidest
jne võimalik eristada - enamik avalikke esinejaid Vahemere ja Lähis-Ida
piirkonnas on ajaloo vältel vallanud korraga mitut kunsti nagu luule, laul,
tants, pillimäng, näitlemine, akrobaatika, mustkunst, pantomiim jt - esinejate
konkurents oli tihe ja esinejate lavakõlblikkusaeg lühike.
Araabia kalifaat[4] võttis antiikkultuuri hoiakud kutseliste esinejate suhtes suuresti üle. Nii, nagu antiikajal olid kutselised tantsijad tihti „muulased“ madalamatest ühiskonnakihtidest, olid nad ka keskaegses islamiühiskonnas peamiselt mittearaablased ja/või mittemoslemid (islami varasel perioodil olid need sünonüümid), s.t. alamklass. Vaatamata sellele, et islamiriigis hõlmab ja korraldab religioon ühiskondliku elu kõiki tasandeid, oli ka ilmalikel naudingutel kalifaadis oma koht ja nii ei puudunud sealtki usumeeste silmis neetud avalikud esinejad ja meelelahutajad. Nad astusid üles võrdviisi õukondades ja paleedes, avalikel kogunemistel, eraüritustel ning lõbuasutustes, ning neid võrdsustati prostituutidega.
Kõigis kalifaadi õukondades, nagu ka islamimaailmas laiemalt, olid luule ja muusika, täpsemalt vokaalmuusika, kõrge au sees. Luulet peeti muusikast kõrgemaks kunstiks ja selle tähtsust araabia, pärsia ja türgi kultuurides on võimatu ülehinnata - isegi kõige põgusam koosviibimine algas luule deklameerimisega. Islamieelsel ajal esitasid luuletajad oma loomingut lauldes. Tantsu ja tantsijaid, mis olid muusika ja luule kõrgetest kunstidest kaugel maas, on lugupeetumad islamimaailma kroonikud oma kirjutistes vältinud, mistõttu on allikates tantsust ka vähe juttu.
Pole teada, kui kaugele qaynade (mitmuses qiyān) ajalugu täpselt ulatub, aga Araabia kalifaadi Umaijaadide (7.–8. saj.) ja Abbassiidide (8.–13. saj) dünastiate ajal olid nemad kõige levinumad naisesinejad. Tegemist oli taaskord orjadega, kes olude sunnil olid ka seksuaalselt kättesaadavad ega varjanud end looriga nagu mosleminaistele kombeks oli. Kõige sagedasem esinemiskontekst oli avalik või eraviisiline, ametlik või mitteametlik majlis (araabia ja pärsia keeles kogunemine, istung), ent qaynade etteasteid (ja seksiteenuseid) oli võimalik nautida ka selleks ettenähtud asutustes. Eri aegadel kalifaadi pealinnadeks olnud Bagdadis, Kairos ja Córdobas olid qaynad mingil hetkel meelelahutus- ja seksimaastiku n-ö valitsejad, kelle ümber keerles ulmelisi rahasummasid. Nende väljaõppeks, mille juurde kuulus ka õukondlike kommete, kõrgetasemelise vesluskunsti, male ja triktraki, jutuvestmise ning varjuteatri valdamine, kulus palju aega ja raha, mistõttu qaynadega hangeldajatele (muqayin), kes ka nende koolitamise eest vastutasid, oli see arvestatav investeering. Oma haridusele, populaarsusele ja mõjule vaatamata olid qaynad lõppude lõpuks ikkagi seksiorjad, kelle väärtust hinnati ennekõike nende välimuses, seksuaalsetes ja meelelahutuslikes oskustes, ning kuigi olid nad mitte ainult araabia kultuuri kandjad vaid loomeinimestena ka selle loojad, ei peetud neid nende häbiväärse positsiooni tõttu päriselt araablasteks. Pigem olid nad nagu rahaliselt sissekasseeritavaid ning kogutavad luksusesemed - nagu tänased luksusautod -, moodustades, sarnaselt antiikajale, olulise majandusharu elushoidmiseks hädavajaliku toormaterjali.
Euroopa 15. - 17. sajandid olid nii mõneski mõttes murrangulised: mehaanilised kellad olid asendanud liivakellad ja muutnud inimeste ajataju; trükimasin võimaldas paljudel, näiteks kristlikel protestantidel, oma ideid senisest märksa tõhusamalt levitada; uued teaduslikud ja tehnilised leiutised viisid suurte maadeavastusteni, ning püssirohupõhised relvad sõjapidamise täiesti uuele tasemele. Lähis-Idas ja Aasias kujunesid sel perioodil tugeva keskvalitsusega islamiusulised nn püssirohuimpeeriumid: Osmanid Anatoolias, Safaviidid Pärsias ja Mogulid Indias. Tantsijad kuulusid neis impeeriumides endiselt nii õukonnaelu kui eri tüüpi majliside juurde, ent esinemispaikadele lisandusid nüüd ka kohvikud, kus noored nägusad meesteenindajad ka laulu, tantsu ja intiimsemat meelelahutust pakkusid. Kuigi 19. sajandil kadus kohvikutest seksuaalne meelelahutus, on kohvikud Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas tänaseni populaarsed meeste kohtumis- ja suhtluspaigad.
Tantsulise meelelahutuse tähtsus õukondades kasvas: pidusöökide järel kutsuti külaliste ette muusikud ja tantsijad, keda publik vaatas viisakalt istudes, sest tantsimist ei peetud kombekaks ning naistel ja meestel oli koos suisa keelatud tantsida. Endiselt olid tantsijad pärit kõige madalamaks peetud ühiskonnakihtidest: usuvähemused, prostituudid ja orjad, kelle koolitamisse nende omanikud-hangeldajad kõvasti aega ja raha investeerisid. Õukondi külastavad eurooplased pidasid etteastete muusikat üldjoontes lärmakaks ja tantse sündsusetuteks. Eri gildidesse kuulusid Istanbuli nn tantsupoisid (köçek) ja -tüdrukud (çengi). Tantsides nipsutasid nad sõrmi või kasutasid rütmipille nagu klõbisteid, metallist sõrmesimbleid, puulusikaid jt. Tantsuliigutused koosnesid rahulikest jalutavatest ja lühikestest hakkivatest sammudest, plaksutades või sõrmi nipsutades rütmi löömisest, taha painutamisest ja jälle üles tõusmisest, keha väänamisest ja kõhuga mängimisest; omaaegsete allikate järgi olevat tantsijad vahel jäljendanud kehalise kire liigutusi - kord vaoshoitult ja häbelikult, kord julgelt ja väljakutsuvalt. Pärsia ja India vastavates tantsudes kõiki neid liigutusi polnud, kuid neis oli siiski sarnasusi, mis iseloomustasid nii mees- kui naistantsijate etteasteid. Paljudel esinejatel oli tantsimisele lisaks veel teisigi oskusi (muusika, varjuteater, akrobaatika jne) ning tantsijad olid reeglina publiku silmis nägusad ja seksikad.
Mogulite India õukonnatantsud olid tõenäoliselt väljapeetumad, kuna neid esitasid õpetatud kurtisaanid e. tawaifid ja need jõudsid kathaki tantsu kujul lõpuks klassikalise vormini. Mogulite õukonnas ja kõrgseltskonnas meelt lahutanud tawaifid olid, sarnaselt kreeka hetairadele ja Abassiidide perioodi qiyanidele, kõrgelt haritud: nad valdasid tantsu kõrval ka kalligraafiat ja vestluskunsti, luuletasid ja komponeerisid muusikat. Kuigi nad olid ka seksuaalselt saadavad, ei maksa neid segamini ajada tavaliste prostituutidega. Samuti tuleb hoiduda neid segamini ajamast devadasidega ehk templitantsijate-kurtisaanidega, kelle kutse oli religioosse iseloomuga. Kuigi madalat päritolu, olid tawaifid vabad naised, kes tänu heldetele klientidele-rahastajatele võisid ka küllalt rikkaks ja seeläbi sõltumatuks saada. Nii, nagu Abassiidide riigis olid qiyanid justkui luksusesemed, mida koguti, oli Mogulite riigis kõrgelt hinnatud tawaifi patrooniks olemine prestiiži ja staatuse märk. Seevastu Safaviidide Pärsias ja Osmanite Türgis ei erinenud ei mees- ega naisesinejad oluliselt tavalistest prostituutidest, kes ei osanud ei kirjutada ega peenelt käituda. Euroopa kolonialismi ja sellest tingitud muutuste surve all taandati ka mogulite õukondlikud kurtisaanid õige pea prostituutide rolli.
Poisstantsijad olid endiselt väga populaarsed, eriti Türgis ja Pärsias. 1830ndatel jõudsid nad Egiptusesse, kus neid hakati kutsuma ginkideks (tuleb sõnast çengi) ja kus neid juba korralik turg ees ootas - seni olid seal tegutsenud khawalid e. põlised egiptuse poisstantsijad. Egiptuse tuntumaid poisstantsijaid tol ajal oli Hasan el-Belbeissi, kes jäi silma ka Egiptust väisanud ja mitmete sealsete staaresinejate tantsu- ja lõbuteenuseid pruukinud prantsuse kirjanik Gustave Flaubertile. Nagu täna, peeti poisstantsijaid ka siis nii Egiptuses, Türgis kui Pärsias seksuaalselt saadavateks. Nende kostüümid, soengud, peakatted jne olid seksuaalses mõttes tahtlikult "vahepealsed" ja mitmetimõistetavad, sest nende meespublikule oli seesugune vahepealsus ligitõmbav. Indias tegutses ka väiksem grupp transsoolisi meestantsijaid (kothi, zanana/janana, jankha), kes olid ja on tänaseni naistantsijatega äravahetamiseni sarnased.
[1] A. Shay, The Dangerous Lives of Public Performers: Dancing, Sex, and Entertainment in the Islamic World, New York, Palgrave Macmillan, 2014
[2] Shay põhitees on, et nii tänaseid kui ajaloolisi Vahemereäärseid ja Lähis-Ida kultuure ühendab põlglik suhtumine avalikesse kutselistesse esinejatesse. Ta väidab, et sellise suhtumise juured ulatuvad antiikühiskondadesse, mille kombed ja tõekspidamised (vähemalt kutselistesse avalikesse esinejatesse puutuvas) on rohkem või vähem muutunud kujul islami kultuuris säilinud. Shay käsitlus hõlmab ainult kutselisi esitustantse, mitte sakraalseid ega osalustantse.
[3] Shay 2016 lk 39
[4] Islamiusuline suurriik Lähis-Idas, Kesk-Aasias ja Põhja-Aafrikas 7.–13. sajandil.
[5] Siinkohal on silmas peetud kurtisaane ehk kõrgemat seltskonda teenindavaid õpetatud prostituute.
[6] J. Mansbridge, “The Zenne: Male Belly Dancers and Queer Modernity in Contemporary Turkey”, Theatre Research International, kd 42, nr 1, 2017, lk 20-36, https://doi.org/10.1017/S0307883317000049 (vaadatud 4.06.2020)
NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.
Eelmine << Kas kõhutants on maailma vanim tants?
Sisukord