Ilmselgelt ei olnud kõhutantsu olemas enne kõhutantsu mõiste sündi, kuid kõhutantsul, nagu kõigil kultuurinähtustel, on eelajalugu, mis on vanem kui seda tähistav mõiste. Me teame umbes, millal ja kus tekkis mõiste “danse du ventre”, aga ühes mõistega ei tekkinud tühja kohta uut tantsu. Isegi kui see nii oleks, oleks see tants ikka sisaldanud elemente keskkonnast, milles ta tekkis. Niisiis annavad kõhutantsu mõistele sisu ajalooline ja kultuuriline kontekst, milles mõiste sündis, ning protsessid ja nähtused, mis mõiste tähendust ja kasutamist on mõjutanud. Igast niisugusest nähtusest võiks kirjutada eraldi ajaloo ja ikka tunduks, et kõiki kõhutantsu mõjutanud tegureid pole arvesse võetud. Kuna kõik siin maailmas on seotud, peame mingi nähtuse kirjeldamisel paratamatult eraldama kogu tervikust osi, mis tunduvad teistest tähtsamad. Kõhutantsu kujunemisloo puhul on nendeks osadeks protsessid ja nähtused, mis on oluliselt mõjutanud laiema avalikkuse ettekujutust kõhutantsust ja tantsu enda esteetikat.
.png "Uuspaganlik jumalannasümbol. Paljud uuspaganliku liikumise järgijad on leidnud väljundi kõhutantsus. Wikimedia Commons")
Seda, kuhu ja kui kaugele kõhutantsu eelajalugu ulatub, ei ole võimalik täpselt öelda. Laialt on levinud väide, et kõhutants on ürgne tants[1]. Kõhutantsu kronoloogiat on alustatud koguni paleoliitikumist[2] ning seda seostatakse sageli eelajaloolise matriarhaadi[3], sünnitus- ja viljakusriituste ning jumalannakultustega. Kuigi “maailma vanima tantsu” teooria on väga populaarne, on tegemist siiski müüdiga. 19. sajandil kujunes Charles Darwini bioloogilise evolutsiooni teooria eeskujul kultuurilise evolutsiooni teooria, mille järgi matriarhaat on inimühiskonna vältimatu arenguetapp, millele eelneb animalistlik seksuaalsus ning järgneb patriarhaat. Matriarhaati pole siiani aga mineviku ega tänapäeva ühiskondade seas avastatud[4]. Loobutud on ka ühtse arengu narratiividest kultuurinähtuste kirjeldamisel, sest täna on uurijad valdavalt ühel meelel, et mineviku inimestest ei saa teha järeldusi oma kultuurikeskkonnas kehtivate arusaamade järgi[5].
Suur hulk uurijaid usub kõhutantsu pärinevat Vana-Lähis-Ida ja Vana-Egiptuse tsivilisatsioonidest[6]. Niisugustele spekulatsioonidele annab eelkõige alust soolotantsijaid kujutav pildimaterjal neist kultuuridest. Ent kuna tants on liikumine ajas, siis ainult pildi põhjal ei ole võimalik liikumist rekonstrueerida ega mõtestada. See-eest on ammused tsivilisatsioonid ja kultuurid pakkunud rohkelt ainest ja inspiratsiooni kaasaegsematele kunstilistele väljendustele, mida kõhutantsuks, idamaiseks tantsuks, templitantsuks, egiptuse tantsuks jne on nimetatud. Teine levinumaid teooriaid on, et kõhutants sündis Lähis-Idas seemnest, mille kandsid sinna Põhja-Indiast läbi Aasia rännanud romade e. mustlaste hõimud[7][8]. Uurijate enamik on täna siiski ühel meelel vaid selles, et romad pärinevad Indiast[9]. Romade rände algusaega, põhjuseid ja täpset kulgu, rääkimata nende mõjudest eri pärimustantsudele võime ainult oletada. Arvestades Lähis-Ida piirkonnas vaheldunud tsivilisatsioonide ja tantsutraditsioonide hulka ning asjaolu, et kõhutantsul puudub üheselt mõistetav määratlus ja dokumenteeritud klassikaline traditsioon, ei ole alust väita, et täna kõhutantsuks nimetatavat tantsu on aegade algusest peale katkematult praktiseeritud.
Kõhutantsu iidsete jälgede tagaajamises on nähtud püüdu anda madalaimate ühiskonnakihtidega seotud tantsule akadeemiline tõsiseltvõetavus[10]. Egiptuses ja Türgis pole tantsimisest suuremat lugu peetud, mistõttu pole sellest kuigi palju kirjutatud[11]. Kirjalike allikate puudust seletab ka tõsiasi, et kõhutants osalustantsuna on selle pärimuskultuurides küllalt tavapärane tegevus, millele vähesed peavad vajalikuks eraldi tähelepanu pöörata. Seda ilmestab ühe Iraani päritolu kõhutantsuharrastaja lugu[12], milles naine kirjeldab, et Iraanis pulmades jt üritustel tantsides polnud ta kunagi mõelnud, mida ja miks ta teeb. Alles pärast Ameerikasse elama asumist sai ta teadlikuks, et ta oli Iraanis praktiseerinud tantsuvormi, millel on ajalugu ja tähendus. Kõhutantsu tähendust otsitakse sageli ajaloost ning kui seda sealt ei leita, tuletatakse see mujalt. Siit jõuame ka põhjuseni, miks teooriad kõhutantsu eelajaloolisest päritolust nii elujõulised on - paljude harrastajate ja õpetajate arusaamad kõhutantsu olemusest ja veendumused selle ürgsusest ei toetu üldse mitte teaduslikele, analüütilistele alustele, vaid on tunnetuslikud. Arvestades, et naised on ajaloost ja selle kirjutamisest reeglina kõrvale jäetud, ei ole see sugugi üllatav, et nad kõhutantsu juuri ja tähendust väljastpoolt ajalooteadust otsivad. Samuti, kirjalike ajalooallikate puudumine ei lükka veel ühtegi teooriat ümber. Ei ole välistatud, et tänasel kõhutantsul on iidsetest kultuuridest ja traditsioonidest pärinevaid elemente. Sellisel juhul on need hilisematest mõjudest tõenäoliselt lihtsalt eristamatud.
[1] A. Shay, “I Wish I Could Shimmy Like My Sister Kate: The Multiple Parallel Traditions of Belly Dance”, Ethno Identity Dance for Sex, Fun and Profit. Staging Popular Dances Around the World, Ühendkuningriigid, Palgrave MacMillan, 2016, lk 50-51
[2] A. Dils, A. Cooper Albright, Moving History/Dancing Cultures: A Dance History Reader, Middletown, CT, Wesleyan University Press, 2001, lk 134
[3] Ühiskond, milles kogu poliitiline võim ja otsustusõigus on naiste käes.
[4] M. Kaaristo, A. Annist, Sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia - Õpik kõrgkoolidele, Tallinn, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017, lk 112
[5] R. Raud, Mis on kultuur? : sissejuhatus kultuuriteooriatesse, Tallinn, Tallinna Ülikooli Kirjastus, Eesti Keele Sihtasutus, 2013, lk 87-89
[6] A. R. Burnam, Bellydance in America: Strategies for Seeking Personal Transformation, magistritöö, California Ülikool, Los Angeles, 2012, https://escholarship.org/uc/item/7c06j7fs (vaadatud 4.06.2020)
[7] Burnam lk 39; “Kõhutantsuõpetaja: kõhutants sobib isegi eakatele”, SL Õhtuleht, 28. detsember 2007, https://elu.ohtuleht.ee/260039/kohutantsuopetaja-kohutants-sobib-isegi-eakatele, (vaadatud 4.06.2020)
[8] Vt. Tony Gatlifi dokumentaalfilmi “Latcho Drom” (1993) roma tantsijatest ja muusikutest Indias, Egiptuses, Türgis, Rumeenias, Ungaris, Slovakkias, Prantsusmaal ja Hispaanias.
[9] M. Hübschmannová, “Origin of Roma”, Rombase. Didactically edited information on Roma [veebileht], 2002, http://rombase.uni-graz.at/cd/data/hist/origin/data/origin.en.pdf (vaadatud 4.06.2020)
[10] Shay 2016 lk 50
[11] Fraser lk 243
[12] D. Dox, “Dancing around Orientalism”, The Drama Review, kd 50, nr 4, 2006, lk 66-67
NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.