Aasta on 1864. Pariisis toimub iga-aastane kunstinäitus Salon. Kunstikriitik Charles Asselineau avaldab pärast näitust Jean-Léon Gérôme’i maali kohta hävitava arvustuse, milles seisab:

“Juba küpses eas naine, almée, on sildil kirjas (almée? Mis riigis me oleme?), tantsib ja võtab iharaid poose kahe või kolme sõduri ees, kes teda silmadega õgivad. Pea on tagurpidi pööratud, käed väänatud, puusad nihestatud. Kogu selle väänlemise eesmärk on tõsta esile pildi keskmes olevat paljast ja paisunud kõhtu. Ärge vaevuge otsima selle kõhutantsu tähendust arheoloogiasõnastikest või teadlastelt. Uurige pigem pealtvaatajate tuliseid pilke, nende väljasirutatud kaelu, ärevat olekut.”^[1]

“La danse de l'almée” (“Almée tants”) on oma aja kohta äärmiselt provokatiivne ja põhjustab tohutu avaliku kõmu. Prantsuse ajakirjanduses hakkab ringlema maali alternatiivne pealkiri “La danse du ventre” e. “Kõhutants”^[2]. Kui “almée tants” on Euroopa kultuuriruumis juba tuttav mõiste^[3] ja võimalik, et ka “kõhutants” on kõnekeeles käibel olnud, siis kirjalikult mainitakse seda nüüd esimest korda. Me ei tea, kas mõiste lähtus Lähis-Ida tantsudele iseloomulikest liikumistest või Gérôme’i maalist, mis paljast kõhtu esile tõstis. Kindel on aga see, et kõhutantsust sai sestpeale kaubamärk, mis müüs ja müüs hästi.

 

Kõhutantsu mõistele on aja jooksul antud mitmesugust sisu. Selle asemel või kõrval on kasutatud hulka teisi nimetusi, mis kas hõlmavad kõhutantsu, võrduvad sellega, täpsustavad seda või kuuluvad kõhutantsu alla. Nendel on eri inimeste jaoks eri tähendus. “Kõhutants” ja selle vasted eri keeltes on tuletatud prantsuskeelsest mõistest “danse du ventre”. Ainult türgi keeles on “göbek dansı” seostatav prantsuse keelsest sõltumatult kujunenud väljendiga “göbek atmak” (“kõhtu viskama”), mis viitab türgi pärimuslikele kõhukesksetele tantsuliigutustele, aga mitte ühelegi konkreetsele tantsuvormile^[4]. “Kõhutantsu” levinumaid sünonüüme on “idamaine tants” (eesti keeles ka “idamaa tants”, ”idamaade tants”, “hommikumaa tants”). Mõiste “idamaine tants” sünnib 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse Euroopas ja Ameerikas kirjeldamaks nii ballett- kui uuenduslikke tantse, mille teema, süžee, meeleolu, kostüümid, muusikaline saade või inspiratsiooniallikas on “idamaine”. Lääne traditsioonis on “Idamaade” või “Oriendi” ulatus ja asukoht aja jooksul muutunud, kuid üldistavalt võib öelda, et mõistega “idamaine” on tähistatud kõike eksootilist, mis jääb Euroopa tsivilisatsioonist itta, Põhja-Aafrika puhul ka lõunasse.

 

Araabia keeles on “kõhutantsu” vaste “raqs sharqi” (“رقص شرقي”) ehk “idamaa/idamaine tants”. Kui “raqs” tähendab araabia keeles tantsu, siis “sharqi” eristab 19. ja 20. sajandi vahetuse Egiptuses, araabiamaailma ajaloolises kultuurikeskuses ning raqs sharqi sünnimaal egiptuse esteetikat, väärtusi ja tavasid võõrastest, lääne omadest (“afranki/afranji”)^[5]. Raqs sharqi mõiste kinnistub 1930ndateks egiptuse pärimustantsudel põhineva ja teiste tantsuvormide elemente sisaldava kutselise lavatantsu tähistajana, mida varasemalt oli araabia keeles nimetatud ka “egiptuse tantsuks”, “araabia tantsuks” või lihtsalt “tantsuks”^[6]. Iraanis on kõhutantsu vaste tänagi “araabia tants”. 19. sajandi lõpus tõlkis egiptuse meedia kõhutantsu mõiste prantsuse keele eeskujul ka araabia keelde - “raqs al-batn” (“رقص الباطن”), kuid see ei kinnitanud kanda^[7].

 

Akadeemilistes käsitlustes on “kõhutantsu” sünonüümina tihti kasutusel geograafiliselt määratlev termin “Lähis-Ida tants” (inglise keeles “Middle Eastern Dance”, “Near Eastern Dance”). Lähis-Ida riigid paiknevad maakaardil enam-vähem Vahemere lõuna- ja idakalda ümbruses, sageli kasutatakse nende kohta ka mõistet „Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika“, inglise keeles “MENA” (Middle East, North Africa). Teine levinud akadeemiline termin kõhutantsu kohta on “Lähis-Ida sooloimprovisatsioon” või tantsu-uurija Andrea Deagoni variant “Lähis-Ida kerekeskne sooloimprovisatsioon” (Solo Improvised dance based on Torso Articulations, SITA)^[8]. Mõiste tähistab Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas levinud traditsioonilist tantsuesteetikat, mida iseloomustavad keskkeha rõhutatud liikumised sooloimprovisatsioonilises vormis.

See, kuidas keegi täna kõhutantsu mõistet kasutab, sõltub tema eesmärgist, teadmistest ja hoiakutest. On hulgaliselt neid, kes põhimõtteliselt ei kasuta sõna “kõhutants” selle halvustava ja provokatiivse varjundi tõttu. Samal ajal on järjest rohkem neid, kes näevad kõhutantsu mõistes kultuurideülest ühendavat ja võimestavat potentsiaali. Võib siiski oletada, et valdav enamik kõhutantsu harrastajatest ei ole eri nimetuste tähendusse kuigivõrd süvenenud ning eelistab “kõhutantsu” just seetõttu, et teiste nimetustega võrreldes on see kõige laiemalt tuntud.

 

Kui soovime teatud tegevusi määratleda kõhutantsuna, peab eelnevalt olema selge, mis on selle tegevuse kriteeriumid. Siiamaani ei ole sellistes kriteeriumides kokku lepitud, sest kõhutantsu praktiseerijad on eriarvamusel, mis on ja mis ei ole kõhutants. Paljude hinnangul on “kõhutants” laialt tuntud mõistena praktiline katustermin nendele tantsuvormidele, mida juba kõhutantsuna määratletakse, kuid millel võib paralleelselt teisigi nimetusi olla. Selleks, et kõigis nendes eri tüüpi tantsudes, mida “kõhutants” hõlmab, natuke lihtsam orienteeruda oleks, võtame appi liigituse, mille on loonud Adrienne Kaeppler. Selle järgi on igasugune tantsimine suhtlus, mida võib jaotada neljaks põhitüübiks:

 

• esitustants - esitatakse publikule [kõhutantsu puhul nii kutseliste tantsijate kui harrastajate poolt eri kontekstides];
• osalustants - tantsijate tähelepanu on suunatud üksteisele [kõhutantsu puhul seltskondlik kontekst, nt peod või koosviibimised, kus publik ja esinejad ei ole rangelt eristatud, aga ka publikuta grupiimprovisatsioon];
• enesekohane tants - tantsija keskendub oma kinesteetilisele kogemusele [kõhutantsu puhul üksi olles või teiste inimestega koos tantsutreeningul, eesmärgiga vaba aega sisustada, õppida või tervist parandada];
• sakraalne ehk religioosne tants - sõnum on suunatud üleloomulikele olevustele.^[9]

 

Selle liigituse põhjal tähistab kõhutants teatud ühiste nimetajatega uusi kui ka pärimuslikke osalus-, esitus- ja enesekohaseid tantse eri pool maailma. Kui tants vastab enamikule (või kõigile) järgmistest kriteeriumitest^[10], võiks seda kõhutantsuks nimetada:

 

• kere e. keskkeha liikumised on selgelt rõhutatud - puusade, tuharate, kõhu, aga ka rinna ja õlgade ringjad, lainetavad, teravad ja vibreerivad liikumised;
• eri kehaosade isoleeritud ja paralleelsed liikumised - seejuures võivad eri kehaosad väljendada erinevaid komponente muusikas (rütmi, viisi, lauluhäält, sõnade tähendust) ning tantsija võib väljendatavaid komponente vastavalt oma soovile ja tunnetusele valida ja vahetada;
• tants on abstraktne - tantsus ei anta edasi mitte terviklikku süžeed või sümboolseid tähendusi, vaid see on muusikapala ja sellest tulenevate tunnete ning impulsside kehaline väljendus kas koreograafia või hetkeloominguna;
• tantsitakse sobiva muusika saatel - reeglina on selleks Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnast pärit või sellest inspireeritud traditsiooniline või kaasaegne muusika;
• muusika tõlgendus on tajutavalt “õige” - meisterlik kõhutantsija tabab muusika olemust vaatajale “täpselt õigena” mõjuva isikupärase emotsionaalse ja kehalise nüansi- ning väljendusrikkusega.

Lisaks tasub silmas pidada, et traditsiooniliselt on kõhutants sooloimprovisatsioon.

Kõhutantsu eri nimetustest

Et kõhutantsul puudub rahvusvaheliselt kokkulepitud definitsioon ning et tegemist on hübriidse, kultuurideülese ja pidevalt areneva tantsuvormiga, on ühe või teise tantsu määratlemine “kõhutantsuna” sageli vaidluskoht. Paljude, sealhulgas siinkirjutaja hinnangul on “kõhutants” laialt tuntud mõistena kasutatav vähemasti katusterminina nendele paljudele pärimuslikele ja lavavormidele eri pool maailma, mida konsensuslikult juba “kõhutantsuks” nimetatakse ning millel võib paralleelselt veel teisigi nimetusi olla.

Samas tuleb meeles pidada, et mitte kõiki Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida piirkonna tantse ei saa nimetada “kõhutantsuks”, ehkki paljud kõhutantsijad neid omavahel seovad. Kui oleme kursis eri definitsioonide ja nende problemaatikaga, saame teha teadlikumaid valikuid selles osas, millist nimetust millises kontekstis kasutada, et väljendus oleks võimalikult täpne.

Kõhutants

“Kõhutants” ja selle vasted teistes keeltes (“belly dance” inglise keeles, “bauchtanz” saksa keeles, “танец живота” ja “бэллидэнс” vene keeles, “raqs al-batn” e. “رقص الباطن” araabia keeles, “göbek dansı” türgi keeles jne.) on tuletatud prantsuskeelsest mõistest “danse du ventre”, mis võeti Euroopas ja Põhja-Ameerikas kasutusele 19. sajandil kokkupuutes Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika pärimustantsudega. Eesti keelde on kõhutantsu mõiste tulnud tõenäoliselt saksa keele vahendusel.

Rõhutamaks või eristamaks kohalikke eripärasid, stiile, mõjusid, saatemuusikat, kasutatavaid vahendeid või muudel kaalutlustel lisatakse tänapäeval “kõhutantsule” ka täiendeid nagu: egiptuse, türgi, liibanoni, klassikaline, klassikaline egiptuse, idamaine, araabia, tribal, tribal fusion, gooti, hard rock, hip hop, kabaree-, flamenco-, samba-, mustlas- jne.

Kuigi “kõhutants” on laialt levinud ja tuntud mõiste, heidetakse sellele ette kolonialistlikust sünnikontekstist külge jäänud kõrvaltähendust, mille järgi on tegemist (19. sajandi valge euroopa) mehe pilgule esitatava ning tema (seksuaal)fantaasiaid rahuldada püüdva üleseksualiseeritud tantsuvormiga, mis annab väga piiratud või täiesti eksitava pildi Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna pärimustantsudest, millest “kõhutants” rohkemal või vähemal määral lähtub. 

 

Idamaine tants  

“Idamaine tants” (eesti keeles ka “Idamaa tants”, ”Idamaade tants”, “hommikumaa tants”; ingl.k. “Oriental Dance”; pr. k. “danse orientale”; saksa k. “Orientalischer Tanz”; vene k. “восточный танец”; ar. k. “raqs sharqi” ehk “رقص شرقي‎“, türgi k. “oryantal dans”). Lääne traditsioonis on “Idamaade” (ka “orient”, tuleneb ladinakeelsest sõnast “oriens”) ulatus ja asukoht aja jooksul muutunud, kuid üldistavalt võib öelda, et mõistega “idamaine” on tähistatud kõikvõimalikku eksootilist, mis jääb Euroopa tsivilisatsiooni suhtes itta, Põhja-Aafrika puhul ka lõunasse.

Läänes sündis mõiste “idamaine tants” 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses kirjeldamaks nii ballett- kui uuenduslikke tantse, mille teema, sisu, meeleolu, kostüümid, muusikaline saade või inspiratsiooniallikas oli “idamaine”. 20. sajandi alguskümnenditeks ootas Lääne publik “idamaiselt tantsult” eksootilisi liigutusi, säravaid kostüüme, voolavust, ennastunustavat andumust ning minoorset või kummaliselt häälestatud muusikat; “idamaisele tantsule” peeti omaseks voolavat käte ja õlgade liikumist, rapsoodilist spirituaalsust, lendlevaid kangaid ja looridega kostüüme, uhkeid ja säravaid ehteid ning tähenduslikke käeliigutusi [11]. Tantsiti sageli paljajalu, naised tavaliselt palja keskkeha ja mehed palja ülakehaga ning lohvakates pükstes. Läänemaailma kalduvust Ida eksotiseerida, eirates Aasia maade tegelikkust ning esitades Ida lähtuvalt oma konstrueeritud nägemusest, on nimetatud orientalismiks [12], mille abil Lääs põhjendab ja seletab Ida üle domineerimise ja tema allasurumise vajadust. Selle käsitluse kohaselt on ka näiliselt sümpatiseeriv suhtumine, mis Ida eksotiseerib, orientalistlik ja alandav.

Tänapäeval on “idamaine tants” “kõhutantsu” levinumaid sünonüüme. Paljud eelistavad seda “kõhutantsule”, kuna sel puudub seksualiseeritud, naisekeha objektistav, ainult ühele kehaosale keskenduv alatoon. Lisaks meelelahutuslikule lavatantsule võib “idamaise tantsu” alla mugavamalt arvata ka erinevaid Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna pärimustantse, mida “kõhutantsuks” nimetada oleks meelevaldne. Samas on “idamaine tants” orientalistliku alatooniga ja ebamäärane termin - Idamaade hulka võib Lähis-Ida kõrval lugeda ka Kesk- ja Lõuna-Aasia koos Indiaga ning Kaug-Ida (hõlmab Venemaa ja Hiina idaosa, Korea ning Jaapani). Piirkonnas, mida Idamaade alla lugeda võib, leidub aga lugematul hulgal tantsuvorme ja -traditsioone, millel on vähemalt sama palju erinevusi kui neil on ühisjooni.

 

Raqs sharqi

 

“Raqs sharqi” (رقص شرقي‎ ) otsetõlge araabia keelest on “Ida/Idamaa tants” või “idamaine tants”, kuid reeglina tõlgitakse mõiste kui “kõhutants”. Mõiste “raqs sharqi” tähistab egiptuse pärimustantsudel põhinevat ja erinevate teiste traditsioonide (sh türgi, pärsia, euroopa, ladina-ameerika jt) elemente sisaldavat kutselist lavatantsu vormi, mis kujunes Egiptuses välja vahemikus 1890 - 1930, moderniseerumise ja Euroopa kolonialismile vastanduva rahvusluse kontekstis. Raqs sharqi saavutas rahvusvahelise tuntuse, mis kestab ja kasvab tänaseni.

“Raqs sharqi” on “kõhutantsu” ja “idamaise tantsu” tähenduses kasutusel kõikjal araabiakeelses maailmas, mistõttu eelistatakse seda sageli ka väljaspool araabiakeelset maailma, eeskätt kõhutantsijate ringkondades. Kuigi “raqs sharqi” sündis Egiptuse sajandivahetuse suurlinnades kutselise lavatantsuna, on selle juured siiski traditsioonides ja pärimuses ning see on täna aktsepteeritud üle-Egiptuselise tantsuvormina. 

Mõiste suurim puudus on, et sisuliselt välistab see nii Egiptuse kui ülejäänud Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna seltskondlikud jt pärimustantsude vormid, millest paljusid tegelikkuses (kuigi lava jaoks kohandatud kujul) kõhutantsu/raqs sharqi esinemisprogrammides esitatakse - nt. baladi, saidi, khaliji, dabke, iraqi jt. Väljaspool araabiakeelset maailma on mõiste kasutamist takistavaks asjaoluks ka see, et “raqs sharqi” tähendus jääb araabia keele oskamatutele ja asjatundmatutele arusaamatuks ning võõraks, mistõttu eelistatakse kohalikus keeles suupärasemaid ja tuntumaid nimetusi nagu “kõhutants” ja “idamaine tants”.

 

Raqs

 

“Raqs” (رقصة) tähendab araabia keeles “tants”. Sõltuvalt konkreetsest piirkonnast ja kultuurist võib mõiste viidata väga suurele hulgale eri tantsuvormidele. Mõistet kasutatakse sageli koos kirjeldava täiendiga (näiteks raqs sharqi, raqs baladi jne). Egiptuse kõnekeelne “raqs” viitab sageli nii Egiptuses kui mujal Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas laialt praktiseeritud sotsiaalsele, kerekesksele improviseeritud soolotantsule, mida tantsitakse eri puhkudel nii kodus kui avalikult, ning mida raqs sharqi lätteks võib pidada. Osalustantsude kõrval hõlmab “raqs” tähendus ka raqs sharqit ja on Egiptuses sageli kasutusel “raqs sharqi” sünonüümina.

“Raqs” oli “raqs arabi” (“araabia tants”) ja “raqs baladi” kõrval kuni 1920. aastate ja mõiste “raqs sharqi” kinnistumiseni võrdlemisi laialtlevinud termin, millega Egiptuse suurlinnade meelelahutusasutused reklaamisid oma tantsuetendusi.

Sarnaselt “raqs sharqile”, on mõiste “raqs” kasutamise eelis see, et - vähemalt Egiptuse kontekstis - on see kooskõlas tantsu päritolukultuuri tegelikkusega. Teisisõnu, tantsu nimetus on vastavuses selle algkultuuris käibel oleva nimetusega. Võrreldes “raqs sharqiga” on “raqs” eeliseks selle suurem üldistusaste - mõiste alla on võimalik kutselise lavatantsu kõrval lugeda ka pärimustantse. Mõiste suurimaid puudujääke tuleneb aga samast asjaolust - “raqs” on üldise tähenduse sõna, millega saab viidata paljudele tantsuvormidele, kuid kultuuriti võivad mõiste kõrvaltähendused ja rõhuasetused olla väga erinevad, mistõttu jääb mõiste kas liiga üldiseks, mitmetitõlgendatavaks või Egiptuse-keskseks.

 

Egiptuse tants

 

“Egiptuse tants” (ar. k. “raqs masri / misri”, "الرقص المصري") on kasutusel Egiptuses ja mujal araabiakeelses maailmas enamasti “raqs sharqi” ja selle seltskondlike vormide (vt. “raqs”) sünonüümina, kuna valdavalt peetakse Egiptust kõhutantsu päritolumaaks. Oletatavasti puutusid eurooplased just Egiptuses esimest korda kokku tantsudega, millest hiljem arenes välja kohalik kutseline lavatants raqs sharqi ning millest inspireerituna sündis Euroopas mõiste “kõhutants”. Ühe tuntud Egiptuse kõhutantsija Randa Kamali sõnul on Egiptus “kõhutantsu ema" [13]. Seda arusaama on omakorda aidanud kinnistada rohked Egiptuse filmid, milles tantsuvormi erinevates kontekstides, kabareelavadelt magamistubadeni, on kujutatud. Raqs sharqi kujunemise algusperioodil, enne kui mõiste “raqs sharqi” oli veel täielikult kinnistunud, kasutati tantsuvormi tähistamiseks muuhulgas ka mõistet “egiptuse tants”[14].

Lääne kultuuriruumis kasutatakse mõistet “egiptuse tants” kõhutantsu tähenduses üsna sageli täiendiga “klassikaline”, s.o. “klassikaline egiptuse tants”, mis on “raqs sharqi” suupärasem, Lääne inimesele paremini (kuigi mitte igaühele ühtemoodi) arusaadav mõiste. Mõistet “egiptuse tants” kohtab Lääne kultuuriruumis ka moderntantsu, vabatantsu või Vana-Egiptuse kultuuri kontekstis, tänapäeval küll vähem võrreldes sajanditaguse ajaga.

Kahtlemata on Egiptuse kultuuril ja traditsioonidel kaalukas panus tantsuvormi arengusse. Samas tuleb silmas pidada, et kõhutantsu ja raqs sharqi üks peamisi tunnuseid - kerekeskne sooloimprovisatsioon - ei ole omane ainult Egiptuse pärimustantsudele - ajalooliselt on selle ühisnimetajaga tantsuvorme praktiseeritud ja praktiseeritakse piirkondlike eripäradega katkematult tänaseni Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas laiemalt. Samuti tuleb arvestada, et kõhutantsu kutselised lava- ja harrastuslikud vormid on arenenud paralleelselt mitmel pool maailma ja saanud mõjutusi mitmetest eri traditsioonidest, s.h. lääne omadest, sünnitades omakorda uusi kohalikke stiile, millel kultuurilooliselt võib olla küll side Egiptusega, kuid mida ei saaks enam egiptuse tantsuna defineerida. Mõiste “egiptuse tants” välistab ka paljud Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika pärimustantsud väljaspool Egiptust (nt mõned populaarsed Pärsia lahe piirkonna tantsud), mis sageli kõhutantsu esinemisprogrammidesse või festivalide ja tantsustuudiote õppekavadesse kuuluvad.  

 

Raqs baladi

 

“Baladi” (بلدي; ka balady, beledi, beledi) tähendab araabia keeles põline, põlis-, traditsiooniline, kohalik, kodukandi, maa-, minu maa. “Raqs baladi” tähistab Egiptuse kontekstis osalustantsuvormi, mis on traditsiooniliselt olnud omane Egiptuse maapiirkondade elanikele või maalt pärit inimestele, ning mida tantsitakse enda rõõmuks eri seltskondlikel puhkudel nii kodus kui avalikult (pulmad jm siirderiitused, usupühad jne). Täna viitab “baladi tants” improviseeritud soolotantsule eelkõige naiste esituses, kuid seda tantsivad ka mehed. Võib öelda, et “baladi tants” on Egiptuses kõhutantsu rahvalik, mittelavaline vorm. Mõiste on Egiptuses kasutuses ka “raqs sharqi” sünonüümina.

Tõenäoliselt on raqs baladi puhul tegemist väga ammustesse aegadesse ulatuva traditsiooniga, kuid selle vanust ei ole võimalik täpselt paika panna, sest traditsiooni on põlvest põlve edasi antud matkimise teel.

Baladi tants on aluseks Egiptuses välja kujunenud kutselisele lavavormile raqs sharqi ning mõiste “raqs baladi” oli kasutusel ka kutselise lavatantsu kohta enne mõiste “raqs sharqi” kinnistumist. Erinevalt raqs sharqist, mille positsioon ühiskonnas on vastuoluline, on raqs baladi Egiptuses laialt aktsepteeritud tantsuvorm. Kui raqs sharqi viitab tavaliselt efektsele lavaetendusele, siis raqs baladi viitab pärimuslikule tantsuvormile nagu seda maapiirkondades tantsitakse.

Samas esitatakse raqs baladit tänapäeval eraldi žanrina ja lava jaoks kohandatud kujul ka raqs sharqi esinemisprogrammides, kus baladit tantsitakse folkloorses või folkloorselt stiliseeritud kostüümis. Kuigi traditsiooniliselt on tegemist improvisatsioonilise vormiga, on nii laval kui harrastuslikel eesmärkidel järjest levinum baladi seadmine koreograafiasse, seda eelkõige mitte-egiptlastest tantsijate puhul, kuid teatud kontekstis ka egiptlaste endi puhul (näiteks riiklikes rahvatantsuansamblites).

Sõnal "baladi" võib olla nii positiivne kui negatiivne varjund, mis lähtub kontekstist ja egiptlaste endi hinnangutest Egiptuse maaelanikele ning nende elule ja kommetele. Egiptlastel on ka baladi rütmid ja baladi muusika, mis on žanrina välja kujunenud maaelanike ümberasumisel Egiptuse suurlinnadesse.

Araabia tants

 

“Raqs arabi” (رقص عربي ; ingl. k. “Arab dance”, “Arabian dance”, “Arabic dance”) tähendab araabia keeles “araabia tants” ning on nii araabiakeelses maailmas, Iraanis kui mujal kasutusel kõhutantsu sünonüümina. “Raqs arabi” oli mõistete “raqs” ja “raqs baladi” kõrval kuni 1920ndate ning mõiste “raqs sharqi” kinnistumiseni võrdlemisi laialtlevinud termin, millega Egiptuse suurlinnade meelelahutusasutused reklaamisid oma tantsuetendusi [15].

Mida aga tähendab “araabia”? Esiteks, Araabia on geograafiline piirkond - poolsaar Ees-Aasias, mille rahvaid ühendab lisaks valdavalt kõrbelisele maastikule ja kliimale ka sarnane keel, religioon, kultuur ja poliitiline ajalugu. Enne islami ja koos sellega ka araabia keele levikut 7. sajandi keskpaiku tähistas “araablane” mistahes nomaadse eluviisi ja semiidi päritolu Araabia poolsaare elanikku. Kaasaegses tähenduses on araablane see, kes kõneleb araabia keelt, hõlmates kõiki araabia keelt kõnelevaid rahvaid, kes elavad Mauritaaniast Aafrika mandri Atlandi ookeani poolsel rannikul kuni Iraani edelaosani ulatuval alal, sealhulgas kogu Põhja-Aafrika Maghrib, Egiptus ja Sudaan, Araabia poolsaar, Süüria, ning Iraak.

Araabia keel, mis on ka islami pühakirja (Koraani) keel, võeti suures osas Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas kasutusele pärast islami juurdumist sealsetes piirkondades. Teatud araabia kultuuri elemendid nagu kõrbenomaadliku eluviisi väärtustamine sulandusid mitmete kohalike traditsioonidega. Tänapäeva araablased pole siiski eranditult moslemid - ligikaudu 5 protsenti araabia keelt emakeelena kõnelevatest inimestest üle maailma on kristlased, druusid, juudid või animistid. 

Kuidas suhtuda mõistesse “araabia tants”? Ilmselgelt ei ole Araabia poolsaare ega araablaste tants ainult kõhutants. Kui vaadata Araabia poolsaare, rääkimata laiemalt araablaste tantsumaastikku, siis see on vaieldamatult mitmekesisem ja rikkalikum, olenemata sellest, et kõhutantsule iseloomulik kerekeskne sooloimprovisatsioon on levinud valdavalt araabiakeelses maailmas. Mõiste “araabia tants” hõlmab küll lisaks kutselisele lavatantsule ka erinevaid pärimustantse, sealhulgas paljusid neid, mis sisalduvad stiliseeritud kujul ka kõhutantsuprogrammides, kuid araablastel on ka väga palju erinevaid sõõr-, voor-, viirg- jt tantse, millel on kerekeskse sooloimprovisatsiooniga vähe kui mitte üldse pistmist - mistõttu on “araabia tantsu” tähenduslik väli väga lai ja mitmetimõistmise võimalus suur. 

 

Lähis-Ida tants

 

Lähis-Ida tants (inglise keeles “Middle Eastern Dance”, “Near Eastern Dance”) on eelkõige Lääne kultuuriruumis ja akadeemilistes käsitlustes kasutatav mõiste, mis määratleb tantsu geograafiliselt. Ingliskeelne termin „Middle East“ (mida eesti keelde tõlgitakse „Lähis-Ida“) võeti kasutusele Euroopas 19. saj. lõpus, vastandina Kaug-Idale (“Far East”).

Sõltuvalt keeleruumist ja otstarbest hõlmab Lähis-Ida määratlus erinevaid alasid, mis ulatuvad Marokost Araabia poolsaare ja Iraanini ning mõne määratluse kohaselt mõnikord ka kaugemale. Maakaardil paiknevad Lähis-Ida riigid enam-vähem Vahemere lõuna- ja idakalda ümbruses. Sageli kasutatakse nende kohta mõistet „Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika“, inglise keeles “MENA” (lühend sõnadest Middle East, North Africa ehk Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika).

Kõhutantsukogukonnas eelistatakse teinekord mõistet “Lähis-Ida tants”, sest sel puudub “kõhutantsu” seksualiseeritud alatoon. Samas on selle mõiste kasutamine kõhutantsukogukonnas väga vähe levinud - võimalik, et samal põhjusel. “Lähis-Ida tantsu” kohtab sagedamini kõhutantsu uurivates teaduslikes tekstides, kus ta on kasutusel kõhutantsu sünonüümina. Võib oletada, et teadlased on valinud selle mõiste, et anda kõhutantsule suurem akadeemiline kaal ja tõsiseltvõetavus teadusliku uurimisobjektina. “Lähis-Ida tants” on kahtlemata lai mõiste, kuid paraku liiga lai, hõlmates kõhutantsu kõrval veel lugematul hulgal eri rahvaste pärimus- kui kutselisi tantse. Samal ajal piirdub see kindla geograafilise piirkonnaga, mis paraku välistab väljaspool seda kujunenud uuemad kõhutantsu vormid.

 

 

Lähis-Ida (kerekeskne) sooloimprovisatsioon

 

Lähis-Ida sooloimprovisatsioon ja täpsemalt Lähis-Ida kerekeskne sooloimprovisatsioon (viimane on tantsu-uurija Andrea Deagoni  definitsioon, mis inglise keeles kõlab “solo Improvised dance based on Torso Articulations” e. SITA) on samuti peamiselt kõhutantsu teaduslikult käsitlevates tekstides kasutatud mõisted. SITA viitab Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas laialt levinud ja sadu aastaid suhteliselt stabiilselt püsinud  tantsuesteetikale, mis seisneb kere e. keskkeha rõhutatud liikumistes sooloimprovisatsioonilises vormis. Nii seltskondlikus kontekstis kui laval võib oludest sõltuvalt korraga soleerida mitu inimest, kuid iga tantsija esitab oma isiklikku tõlgendust muusikast/liigutustest. Esituse oluline aspekt on mängulisus. Olgu tegemist kutselise tantsijaga laval või tavainimesega kodustes oludes, alustab soolotantsija tavaliselt esinemist spontaanselt, kasutades talle teadaolevat kohaliku tantsutraditsiooni "sõnavara".

Mõiste on täpne, objektiivne ja väga praktiline kõhutantsu pärimusliku vormi määratlemisel selle päritolukultuurides. Näiteks hõlmab “SITA” ka türgi / kreeka sooloimprovisatsioonilist tantsu çiftetelli / tsifteteli, millel on nii seltskondlik kui ka kutseline vorm, ning serbia ja makedoonia sooloimprovisatsioonilisi tantse nagu čoček, čiftečifte [16] jt, mis egiptuse pärimustantsudega võrreldes on kõhutantsukogukonnas oluliselt vähem tuntud ning mida hõlmavad vähesed teised “kõhutantsule” alternatiivsed terminid. Samas ei arvesta “SITA” kõhutantsu tänase reaalsusega, kus sooloimprovisatsiooni kõrval on kõhutantsuna määratletud ja laialt levinud ka soolo- ja grupikoreograafiad, ning mitmed pärimustantsud, mis ei ole tingimata kerekesksed, rääkimata uutest žanritest, millel on vähe pistmist Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnaga, nagu näiteks gooti fusion kõhutants, hard rock kõhutants jms. Samas on kerekesksus parem määratlus kui kõhukesksus, sest see defineerib täpsemalt ja neutraalsemalt ühe peamistest kõhutantsule iseloomulikest tunnustest.

---

^[1] M. C. Asselineau, “Le Salon de 1864”, Revue nationale et étrangère, politique, scientifique et littéraire, mai 1864, lk 176. Autori tõlge prantsuse keelest.

^[2] A. Hawthorn, “Middle Eastern Dance and What We Call It”, Dance Research. The Journal of the Society for Dance Research, kd 37, nr 1, 2019, lk 2-3

^[3] K. W. Fraser, Before They Were Belly Dancers: European Accounts of Female Entertainers in Egypt, 1760-1870 [Kindle e-raamat], Jefferson, North Carolina, McFarland, 2014, lk 563

^[4] P. Gurel, “Between Orientalism and Westernization: Belly Dance as a Transnational American Studies Case”, Comparative American Studies. An International Journal, kd 13, nr 4, 2015, lk 7

^[5] H. D. Ward, Egyptian Belly Dance in Transition: The Raqs Sharqi Revolution, 1890-1930 [Kindle e-raamat], Jefferson, North Carolina, McFarland, 2018, lk 167

^[6] Ward 2018, lk 57-58; 93

^[7] M. Guellouz, “Contemporanéités plurielles. De la construction de la figure de la danseuse orientale à une danse contemporaine arabe”, Tumultes, kd 1, nr 48, 2017, lk 144

^[8] A. Deagon, “Framing the Ancient History of Oriental Dance”, Habibi, kd 19, nr 3, 1993, lk 32-41

^[9] Kaeppler 1989, S. Kapper, “Kuidas uurida eesti rahvatantsu tänapäeval? Teooriatest, meetoditest ja nende rakendamisest Eestis”, Mäetagused, nr 41, 2009, lk 79

^[10] Autori poolt täiendatud nimistu põhineb Kashmiri-nimelise tantsija koostatud loetelul artiklis “The “What is Belly Dance” Handout”, Raqs - the Heart of Belly Dance [veebileht], https://www.raqs.co.nz/articles/what%20is%20belly%20dance.html (vaadatud 4.06.2020)

[11] J.L. Erdman, "Rethinking the History of the “Oriental Dance”", G. Morris (toim.), Moving Words: Re-Writing Dance, London, New York, Routledge, 1996, lk 252 [https://epdf.pub/moving-words-re-writing-dance.html]

[12]  R. Raud, Mis on kultuur? : sissejuhatus kultuuriteooriatesse, Tallinn, Tallinna Ülikooli Kirjastus, Eesti Keele Sihtasutus, 2013, lk 322  

[13] Ward 2018, lk 170

[14] Ward 2018, lk 70

[15] Ward 2018, lk 119-1120

[16] A. Shay, “I Wish I Could Shimmy Like My Sister Kate: The Multiple Parallel Traditions of Belly Dance”, Ethno Identity Dance for Sex, Fun and Profit. Staging Popular Dances Around the World, Ühendkuningriigid, Palgrave MacMillan, 2016, lk 41

NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.