EESTI IDAMAISE TANTSU KODA

Kõhutants Eestis:

Raudse eesriide taga


Kõhutantsu ajalugu ja harrastus Eestis
Sandra Vokk
Keldrimäe kultuurimaja naisrahvatantsurühm tantsib Buhaara tantsu, 1982. Juhendaja Riina-Ester Aro, koreograaf Nailja Kraan. Rein Aro, Riina-Ester Aro erakogu

Nõukogude okupatsiooni (1940) ning mitmete tantsukunstnike põgenemisega Eestist vajusid kabaree/varietee[1] ning plastiline ja vaba tants[2], nagu paljud teised sõnad ja nende tähendused, unustusse. Kommunistlik ideoloogia seostas neid millegi kohatuga, mis on iseloomulik vaenlasele, kapitalistidele ja kodanlastele. Muinasjutulist Idamaad etendati aga Eesti publikule teatri- ja meelelahutuslavadel kogu 20. sajandi vältel edasi, ainult pisut teiste sõnadega ja teise nurga alt. Kabaree/varietee asendus estraadi[3] ning kõhutants stiliseeritud ja fantaasiapõhise lavakaraktertantsu žanriga “idamaa” või “india”, mida kohtas nii kutselise teatri- ja estraadi- kui taidluslavadel. Lavakaraktertants “idamaa” koosnes klassikalise tantsu repertuaari kuuluvat adagio vormi iseloomustavatest aeglastest liikumistest, jalatõstetest, arabeskidest ja kindlatest poosidest; aeglasest muusikast, mis sarnanes araabia taqasimile[4]; ning “idamaiselt” stiliseeritud poosidest nagu randmest ja küünarnukist kõverdatud või pea kohal kokku pandud käed[5]. Nõukogude võim tõi Eesti tantsumaastikule ka Kesk-Aasia “sotsialistlike vennasrahvaste” moissejevlikud tantsud[6]. Klassikalise balleti põhimõtted ja kommunistlik ideoloogia rakendusid rahvuslikele lavatantsudele kõikjal Nõukogude Liidus, kus lavalise rahvatantsu kõrval oli klassikaline ballett “ainus lubatud ja seejuures kõrgelt hinnatud tantsustiil”[7]. Pärimustantsud jäid aastakümneteks sovetliku stiili ja esteetika varju. Tähendusrikkalt ja kokkuvõtlikult kirjeldab eestlaste ettekujutust ja käsitlust idamaisest tantsust kuni 21. sajandi alguseni “Lakšmi” balleti 1937. aasta kavalehel kirjapandu:


“...neis teise maailmavaate sfääris otsekui ühinevad Euroopa kolme tantsužanri väärtuslikemad omadused: plastilise tantsu hingeline sisukus ja karaktertantsude rahvapärasus - lõppeks aga ka balleti traditsioon ning hiilgus.”[8]

A group of people jumping in the airDescription automatically generated


Idamaist karaktertantsu esitati Eestis Nõukogude perioodil nii taidlus- kui teatrilavadel. Vasakpoolsel pildil „Tamsalu haarem“ Rakvere karnevalil 1983. aastal. Parempoolsel pildil Virve Viires Fatima rollis 1945. aastal Estonias etendunud Assafjevi „Bahtšisarai purskkaevus“. Rahvusarhiiv, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum (autori repro). Vaata ka balletilikku idamaist tantsu operetist "Stella Polaris" Eesti Televisiooni saates "Juugendlik Leo Normet", 1988 - https://bit.ly/3l9QskK

Nii loomeinimeste kui kunstipubliku arusaamisi Idamaadest ning idamaisest tantsust mõjutasid ka siinsetele kinolinadele jõudnud välismaised ringvaated ja filmid. Enne raudse eesriide langemist, kui filmivalik oli kirjum, linastusid siin teiste hulgas saksa “Ešnapuri tiiger” ja “India hauasammas”, ning brittide “Prints Azim” ja Hollywoodi “Mata Hari”. Täna mäletavad paljud eredalt Nõukogude ajal linastunud india filme nagu “Zita ja Gita”, “Ali Baba ja 40 röövlit”, “Armastuse jõud”, “Saatus”, “Tantsi, tantsi” või “Diskotantsija” jt.[9]. Oma rohkete muusika- ja tantsustseenidega jätsid need eesti vaatajatesse jälje ning on ilmselt üheks põhjuseks, miks Eestis kõhutantsu ja india tantsu vahele sageli võrdusmärki pannakse[10]. Seda silmas pidades võib saatuse irooniaks pidada asjaolu, et kõhutantsu harrastusele Eestis aluse pannud Pille Roosi põhiväljundiks oli india tants.



[1] Toming 2014, lk 149

[2] H. Einasto, A.-L. Maripuu, S. Priks, A. Kaldoja, Tantsides Vabaks [veebinäitus], https://virtuaalne.ajaloomuuseum.ee/tantsidesvabaks/ (vaadatud 4.06.2020)

[3] Estraad oli lubatu-lubamatu piiril balansseeriv meelelahutusprogramm, kus esineti, lauldi ja tantsiti.

[4] Vt. lisaks Marcus 1993

[5] P. Roosi, autori intervjuu Pille Roosiga, 5. aprill 2020

[6] Igor Moissejevi eeskujul loodi Nõukogude Liidu riikides mitmeid riiklikke rahvatantsutruppe, mida kasutati paljuski poliitilise tööriistana. Lähemalt loe Shay 2011.

[7] S. Kapper, “Pärimus ja jäljendus. Postkolonialistlik katse mõista rahvatantsu olukorda Eesti NSV-s ja pärast seda”, Methis. Studia humaniora Estonica, kd 5, nr 7, 2011, lk 129

[8] Rahel Olbrei tantsude laadist. “Lakšmi” ja “Flora ärkamise” kavaleht. Estonia teatri fond, ETMM T10, s130, 12, L. Viru (koost.), Estonia ballett 100, Rahvusooper Estonia, 2018, lk 25 kaudu

[9] K. Taim, “Tantsi nagu Bollywoodi filmistaar! India tants pühitseb naiselikkust ja aitab argirollidest välja astuda”, Delfi [veebileht], 25. detsember 2019, https://lood.delfi.ee/tervispluss/ajakirjalood/tantsi-nagu-bollywoodi-filmistaar-india-tants-puhitseb-naiselikkust-ja-aitab-argirollidest-valja-astuda?id=88481815 (vaadatud 4.06.2020)

[10] “Kõhutantsuõpetaja: kõhutants sobib isegi eakatele”, SL Õhtuleht, 28. detsember 2007 https://elu.ohtuleht.ee/260039/kohutantsuopetaja-kohutants-sobib-isegi-eakatele (vaadatud 4.06.2020)




NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.

Järgmine >> Piirid avanevad kõhutantsule

Eelmine << Idamaiselt plastiline tants

Sisukord