Lääne tantsutraditsioonis tähistas “idamaine tants” pikka aega peamiselt ida-ainelisi ballett-tantse, mida iseloomustasid stereotüüpsed karakterid ja stseenid, stiliseeritud liigutused ja poosid, teatud tüüpi muusika ja kostüümid jne. Eriti oli Idasse kiindunud 19. sajandi romantiline ballett. 19. sajandi lõpus saavad hoo sisse võimlemine ja kehakultuur. Nende tuules ja vastukaaluks balletile sünnib Läänes vaba ehk plastiline tants[1], mis erinevalt balletist rõhutab liikumise loomulikkust ja vabadust ning toob ka Eesti lavadele rohkelt idamaiseid teemasid[2]. Plastilisus oli omadus, mida seostati idamaiste tantsudega, mistõttu piirid plastilise, varietee- ja idamaise tantsu vahel olid meil, nagu ka mujal, hägusad. Kohalikke ja välismaa plastilisi ja varieteetantsijaid on Eestis kas otsesõnu kõhutantsijateks nimetatud või on idamaiseks vms (egiptuse, araabia) nimetatud nende tantse. Plastiline tants oli kõhutantsuga olemuslikult sarnane: ka see oli eneseväljenduslik soolotants, mis lähtus sisemiste impulsside ja muusika tunnetusest. Eesti plastiline tantsijanna Ella Ilbak kirjeldas seda kui tantsu, mis vastupidiselt balletile on tantsija vaba looming ja milles tantsijanna loob kogu kehaga, valides ise oma kompositsioonile vastavad kehaliigutused[3]. Muuhulgas väljendatakse Ilbaku sõnul plastilises tantsus kõhu ja puusadega seksuaalsust ning näoga siseelamusi[4].
Vaatamata sellele, et plastilisel tantsul oli kõhutantsuga olemuslikult ja kohati esteetiliselt sarnaseid jooni, ei olnud tegemist autentsust taotleva pärimustantsuga - see, mida publik nägi, oli teadlikult lääne esteetikast ja paratamatult ka muusikast lähtuv fantaasia. Niisiis pole ime, et nii Veltmann kui Tuglas, nähes kõhutantsu selle pärimuskultuurides, pidid tõdema, et sellisel tasemel kõhutantsu pole nad eales varem näinud, ning et kõhutantsu ajalugu tutvustava artikli autor pidas vajalikuks märkida, et Euroopa ja Põhja-Ameerika teatrites esitatav kõhutants pole ehtne. Esimesed “idamaised” või “orientaaltantsud” välismaiste plastiliste tantsijate esituses jõudsid Eestisse 1910. aastate alguses. Suurtel teatrilavadel üles astunutest nimekaimad olid Riias saksa-rootsi peres sündinud Sent M`Ahesa, kodanikunimega Else von Carlberg ja soomlanna Maggie Gripenberg. Varietees Olümpia esinesid 1918. aastal kõhutantsijatena väljakuulutatud Lorenz Bebbet ning Elsa Eweline[5]. Lorenz Bebbetit nimetati ajalehtede kuulutusveergudel nii kõhutantsijaks[6] kui plastiliseks kõhutantsijaks (Plastische Bauchtänzerin[7]). Plastiliste tantsijate tantsunumbrid kandsid sageli ka pealkirju, mis nime poolest võiksid vabalt kuuluda ka kõhutantsu programmi. Näiteks Elsa Eweline üks tantsunumbreid kandis nime “Tants Orientale”. Sent M’Ahesa ja Estonia ooperi orkestri 1922. aasta programmis[8] kandsid tantsud järgnevaid nimesid: “Tsümbeltants”, “Tempeltants”, “Relvatants”, “Kuujumalanna”, “Yaravi”, “India tants”, “Arabesk”, “Maskitants”, “Beduiini tants”. Estonia laval astusid 1930. aastate alguses üles ka araablannadest õed esinejanimega Hameda Sali[9], ent suure tõenäosusega oli tegemist akrobaatiliste tantsijatega[10].
.png "Emmy Holz, Rahel Olbrei, Lilian Looring. Straussi „1001 ööd“. (Estonia, 1921), Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum")
Eestlaste esituses võis plastilist tantsu esimest korda avalikult näha 1915. aasta kevadel Vanemuise laval, kus tantsijateks olid Elmerice Parts ja tema esteetilise gümnastika kursuse õpilased. Tantsu esitati kuldsandaalides või paljajalu, kreekapärastes kostüümides ning lahtiste juustega, “vabalt ja graatsiliselt liikudes, joostes, hüpates või end vibuna painutades”[11]. Elmerice Parts mängis nimiosa ka Henrik Visnapuu 1919. aastal eesti keelde tõlgitud ja Paul Pinna samal aastal lavastatud Oscar Wilde’i draamas “Salome”[12]. Flauberti “Herodiasest” inspiratsiooni ammutanud näidendi keskne stseen - Salome seitsme loori tants - inspireeris Partsi sedavõrd, et ta sellest hiljem uue versiooni nimega “Erootika” lõi[13]. Idamaadest olid inspireeritud teisedki Eesti tantsuajaloo säravaimad kujud. Elmerice Partsi õpilane Ella Ilbak, kelle suurimaid teeneid oli Eesti plastilise tantsu tõstmine harrastusliku taidluse vallast elukutselise kunsti tasemele[14], oli sügavalt huvitunud idamaadest, joogast ja india filosoofilistest traditsioonidest. Teda tõmbas väga Egiptuse poole[15], kus ta oma karjääriteel ka esineda jõudis ning kus ta enda sõnul nii mõndagi õppis[16]. 19. ja 20. sajandi vahetusel ning 20. sajandi esimestel kümnenditel tõusis idamaine temaatika tugevalt esile ka balletis. Eesti tantsuteatri rajajaks nimetatud Rahel Olbrei (Estonia tantsurühma juht 1925 - 1944) idamaa-huvi tõi Estonia repertuaari mitmeid orienditeemalisi lavastusi[17]. Nagu idamaise balleti aines, toetus ka selle vastuvõtt enamjaolt stereotüüpsetele käsitlustele Idamaadest - India ja Araabiamaad sulasid balletilikes käsitlustes üheks ajatuks, eksootiliseks ja muinasjutuliseks Idamaaks, kus “tõde paistab unistusena, ning unistus näib ... saanud tõeks[18]”.
[1] Mõisteid kasutatakse sünonüümidena, seejuures erinevates riikides kasutati erinevaid termineid - Saksamaal räägiti „vabast tantsust“, Venemaal, Eestis, Soomes, Rootsis „plastilisest tantsust“.
Vt. Anne-Liis Maripuu “Modernse tantsu algusaastad Eestis I (1913–1925)”, Tantsu Kuu Kiri, nr 91 http://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/modernse-tantsu-algusaastad-eestis-i-1913-1925/
[2] H. Einasto, A.-L. Maripuu, S. Priks, A. Kaldoja, Tantsides Vabaks [veebinäitus], https://virtuaalne.ajaloomuuseum.ee/tantsidesvabaks/ (vaadatud 4.06.2020)
[3] “Ella Ilbak plastilisest tantsust”, Päevaleht, nr 77, 18. märts 1932, lk 6
[4] Ibid.
[5] Esinejate nimedest pole võimalik kindlalt järeldada, kas tegemist oli eesti või välismaa tantsijatega, sest tantsijad võisid kasutada pseudonüüme.
[6] Postimees, 1. november 1918, lk 4
[7] Dorpater Zeitung, 23. september 1918, lk 4
[8] Päewaleht, nr 55, 7. märts 1922, lk 10
[9] Ü. Toming, Eesti saja-aastasest varieteetantsust ja muustki, Tallinn, Tänapäev, 2014, lk 111
[10] Päring “Hameda Sali”, AKG Images [veebileht], https://www.akg-images.de (vaadatud 4.06.2020)
[11] H. Runnel (koost.), Maailm on sündinud tantsust / Hanno Kompus, Tartu, Ilmamaa, 1996, lk 60
[12] A.-L. Maripuu, “Modernse tantsu algusaastad Eestis I (1913–1925)”, Tantsu Kuu Kiri, nr 91, http://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/modernse-tantsu-algusaastad-eestis-i-1913-1925/ (vaadatud 4.06.2020)
[13] Ibid.
[14] T. Marts, “Ella Ilbakust ja tema kohast Eesti kunstiajaloos”, Tantsu Kuu Kiri, nr 49, http://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/ella-ilbakust-ja-tema-kohast-eesti-kunstiajaloos/ (vaadatud 4.06.2020)
[15] E. Ilbak, Otsekui hirv kisendab ... : mälestusi ja tõekspidamisi, Tallinn, Tänapäev, 2009, lk 225
[16] “Ella Ilbak plastilisest tantsust”, Päevaleht, nr. 77, 18. märts 1932, lk 6
[17] Einasto 2018, lk 184
[18] Kompus 1931, Einasto 2018, lk 184 kaudu
NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.
Järgmine >> Raudse eesriide taga
Eelmine << Õhus on Idamaad
Sisukord