Artiklis kirjapandu on eelkõige katse avada kõhutantsu mõiste sisu, kirjeldada kokkuvõtlikult kõhutantsu ajalugu ja vastata küsimusele, miks inimesed tantsivad kõhutantsu, sealhulgas Eestis. Kõhutantsu defineerimine ei ole lihtne, sest see on pidevalt muutuv, arenev üleilmne kultuurinähtus, mis moodustub eri kultuuride elementide pideva (taas-) tõlgendamise, lõimumise ja tõukumise tulemusena, ning millele inimesed annavad erinevaid tähendusi. Kõhutantsu ajaloo uurimist raskendab omakorda allikate piiratus.
Valdav osa kõhutantsu puudutavatest kirjalikest ajalooallikatest pärinevad teatud perioodil Euroopast või Ameerikast pärit Lähis-Itta reisinud inimestelt, kes ei ole tantsu-uurijad ning kes kirjeldavad, enesestmõistetavalt (ainult) oma vaatepunktist, üksikuid tantse, mida esitavad eri vanuses ja taustaga inimesed eri kultuuriruumides ja situatsioonides, milles kehtivad vastavalt ajale ja kohale oma sotsiaalsed normid ja tõekspidamised, mis erinevad nii omavahel kui ka autorite omadest. Teisisõnu, kõhutantsu nagu mistahes teise kultuurilise nähtuse uurimisel tuleb arvesse võtta tohutut nüansirikkust, muuhulgas et kultuur ja selle nähtused ei ole staatilised, vaid muutuvad ajas; kultuurid laenavad teistelt kultuuridelt; suuremad kultuurid koosnevad mitmetest väiksematest rühmadest, mis võivad omavahel vastuolus olla; inimene võib kuuluda korraga mitmesse rühma ja neid elu jooksul vahetada; iga inimene on oma kogemustes, tajumises ja väljendustes ainulaadne ja kordumatu. Eri nüansse silmas pidades võime hakata otsima mustreid, tegema üldistusi, jõudma järeldustele.
Kõhutantsu üleilmne levik ja populaarsus, selle eri stiilide ja nende praktiseerijate, aga ka kõhutantsu käsitlevate tekstide ja asjatundjate kasvav hulk on tekitanud mitmeid väitlusväljasid, kus vaieldakse selle üle, mida “kõhutants” tähendab, milline on “ehtne” kõhutants, kuidas ja kes seda peaks tantsima, ning mis on tema tõeline olemus. Tekkinud on erinevad, kohati vastanduvad diskursused e. aktsepteeritud viisid, kuidas kõhutantsust mõelda ja rääkida. Ühtsustamispüüdes jäetakse kõrvale need käsitlusviisid, mis õigeks peetavast määratlusest eristuvad. Et erinevaid käsitlusi mitte välistada, võiks kõhutantsust mõelda ehk nii nagu filosoof Tõnu Viik on mõelnud eesti kultuurist[1] - et see on laiem struktuur, mis jätab sisu täiesti vabaks. Ent selline käsitlusviis on kõigest siinkirjutaja ettepanek - oma arusaama peab lugeja ise kujundama pärast kõhutantsuga lähemalt tutvumist.
[1] T. Viik, “Eesti kultuuri võimatu mõiste”, Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, nr 2, 2012, lk 11
NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.
Järgmine >> Allikad ja metoodika
Eelmine << Eesti kõhutantsu kronoloogia 1995 - 2020
Sisukord