Keskmine Eesti kõhutantsuõpetaja on 42-aastane kõrgelt haritud naisterahvas, kes tegeleb kõhutantsuga oma põhitöö kõrvalt. Eranditult iga Eesti kõhutantsuõpetaja on esinenud kõhutantsuga raha eest ning enamik on samaaegselt õpetajad ja kutselised esinejad. Kõhutantsu defineerimisel ja õpetamisel toetuvad Eesti kõhutantsuõpetajad erinevatele allikatele, mitmed õpetajad eelistavad seda üldse mitte defineerida. Sellele vaatamata - ja osalt kahtlemata ka Pille Roosi mõjul - on Eesti kõhutantsuõpetajate hulgas valdav käsitlus kõhutantsust kui naiselikkust toetavast ja väljendavast tervislikust liikumisest igas vanuses ja kehakujuga naistele. Pille Roosi on kõhutantsu suhtunud kui maailma vanimasse tantsu ning defineerinud seda kui naise ürgset kehalist väljendust, mis on välja kujunenud loomulikul moel ja loodusega kooskõlas olles. Kõhutants on tema sõnul ennekõike naiste isekeskis olemise tants, mille energia muutub, kui seda näevad kõrvalised meessoost inimesed - olgu siis tantsija partner või suurem (sega)publik. Roosi käsitluses võib suuremale (sega)publikule esitatud lava- või showkõhutants olla - sõltuvalt publikust - nii erootiline tants kui ka kunst. Viimane eeldusel, et tantsija on tehniliselt heal tasemel. Meeste seltskonnale esitatud kõhutants (naise poolt) on Roosi vaates ennekõike erootiline tants ning kõhutants meeste esituses naiselikkuse väljendus.

 

Kui küsida Eesti kõhutantsuõpetajatelt, kuidas nad kõhutantsu defineerivad ja mis eristab kõhutantsu teistest tantsuvormidest, kõlab vastustes ülekaalukalt kõige rohkem sõna “naiselik” või “naiselikkus”. Üks kõhutantsuõpetaja kirjeldab kõhutantsu nii:

“Mis minu jaoks eristab kõhutantsu teistest naiselikest tantsustiilidest on see, et olles üdini naiselik, sensuaalne ja elegantne, siis jääb klassikaline kõhutants alati väljapeetuks. Ei ole selline tants, et emad peaks hirmuga laste silmi katma. Samas võib kõhutants olla ikkagi ka väga-väga seksikas, aga just elegantsel ja pehmelt naiselikul viisil. See on see, mis mind võlub kõige enam. Mulle ei meeldi, kui minnakse liiga provokatiivseks või riskantseks. Selleks on teised stiilid.”

Mitmed Eesti kõhutantsuõpetajad ja kõhutantsijad viitavad kõhutantsu defineerimisel vabadusele ja “hingeseisundile” (“состояние души”) ning sellega kontaktis olemisele. Sageli osutatakse kõhutantsu defineerimisel oma siseilma ja emotsioonide ning muusika väljendamisele keha kaudu, samuti muusikaga ühte sulamisele. Mainitakse kõhutantsu seotust nii iidsete viljakusrituaalide kui araabia kultuuriga. Mõisted “kõhutants” ja “idamaine tants” on Eesti kõhutantsuõpetajate hulgas enam vähem võrdselt kasutuses. Esimest eelistatakse peamiselt seetõttu, et see on kõige tuntum ja levinum, eriti nende seas, kes tantsuga varem kokku pole puutunud. Õpilastele, kes on juba mõnda aega õppinud, saavad õpetajad rääkida juba “idamaisest tantsust” jt nimetustest. Vene keelt emakeelena kõnelevad õpetajad on osutanud sellele, et vene keeles kõlab “idamaine tants” väärikamalt ja väljapeetumalt kui “kõhutants”. Kõhutantsu ja idamaise tantsu mõistete omavahelises suhtes on Eesti kõhutantsuõpetajad eriarvamusel. Ühed defineerivad kõhutantsu kui erinevaid Lähis-Ida pärimus- ja lavatantse hõlmavat vormi; teised peavad Lähis-Ida pärimus- ja lavatantsude katusterminiks mõistet “idamaine tants”; kolmandad peavad kõhutantsu ja idamaise tantsu mõisteid sünonüümideks; neljandatele tähistab “kõhutants” fusionit ja “idamaine tants” klassikalist kõhutantsu. On õpetajaid, kes tähtsustavad kõhutantsu defineerimisel kultuurilist ja pärimuslikku külge, ja neid, kes peavad kõige tähtsamaks loomingulisust ja eneseväljendust. Eelkõige rõhutatakse kõhutantsu kehasõbralikkust, tervislikkust ja sobivust igale harrastajale, sõltumata tema vanusest, kehakujust ja võimetest. Mitmed vastavad, et kõhutantsu ei olegi võimalik defineerida.

 

Valdav enamik 2020. aastal küsitletud Eesti kõhutantsuõpetajaid on maininud idamaist tantsu kui neile kõige paremini sobivat eneseväljendusviisi. Valdavalt inspireerib kõhutantsu juures Eesti kõhutantsuõpetajat araabia muusika ja selle “keerukus, dünaamika, rütmipillide rohkus, mis oma karakteriga on hoopis teistsugune kui meie oma muusika ja kultuur.” Mitmed on inspiratsiooniallikatena välja toonud muusikast tuleneva tantsutehnilise ja esteetilise väljendusrikkuse, mis motiveerib pidevalt arenema ja uut avastama, ning muusika ja publiku energiaga ühte sulamise tunde. Suur mõju on ka erinevatel eeskujudel: õpetajatel ja teistel tantsijatel, aga ka Lähis-Ida kultuuriruumil ja sealsetel inimestel üldisemalt. Paljud õpetajad on eraldi välja toonud ka tantsu positiivse mõju nende vaimsele ja füüsilisele, sealhulgas seksuaalsele tervisele.

NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.

Järgmine >> Eesti kõhutantsu kronoloogia 1995 - 2020

Eelmine << Mida eestlane arvab kõhutantsust

Sisukord