Egiptuses leidsid 19. sajandi lõpus aset täiendavad ühiskondlikud muutused, mis kõhutantsu arengut mõjutasid. Suurlinnades tekkisid uuenduslikele kultuurilistele ja meelelahutuslikele vormidele väljundit pakkuvad asutused, mille ümber kujunesid ka uued majandusharud. Salades[1] kohtusid traditsioonid kaasajaga, kohalik kultuur teiste kultuuridega, taustaks või veduriks egiptlaste rahvuslik ärkamine ja järjest tugevnev vastuseis Euroopa kolonialismile. Tantsijaile kehtivatest piirangutest ja uutest töövõimalustest tulenevalt hakkasid kutselised tantsijad 1890ndatest alates kaugenema traditsioonilisest esinemiskontekstist (pulmad, tähtpäevad) ja esinema salades, kus tantsijatel oli lubatud töötada. Sellega siirdus egiptuse pärimustants seltskondlikelt sündmustelt lavale, kus etteaste eesmärgiks sai etteaste ise ja kus publik oli eristatult vaataja, mitte osaleja rollis. Niisugust tantsu hakatakse nimetama “raqs sharqi”. Järgnev lühikokkuvõte toetub Heather D. Wardi põhjalikule uurimusele raqs sharqi kujunemisest[2].
.jpg "1860. aastatel hakkas egiptuse kutselise tantsija kostüüm eristuma naiste igapäevarõivast. 1930. aastate lõpuks kujunes selle põhjal välja tüüpiline raqs sharqi kostüüm nn bedleh, mis koosnes rinnahoidjast, vööst ja seelikust ning jättis kõhu kas osaliselt või täielikult paljaks. Fotol Kairo tantsutüdruk aastal 1901. R. Y. Young / Kongressi Raamatukogu")
Laialt on levinud arvamus, et raqs sharqi sünni taga on ainuisikuliselt tantsija ja ettevõtja Badia Masabni. Tõsi on, et Masabni andis hoogu paljude 20. sajandi kuulsate raqs sharqi artistide karjäärile, kes tema kasiinos ja tema juhendamisel tantsisid. Masabni julgeid ja uuenduslikke ettevõtmisi saavutas suur edu ja mõnedest tema kasiino tantsijannadest nagu Taheya Karioka ja Samia Gamal said rahvusvahelised tähed. Vähemasti neil põhjustel on ta kõhutantsu ajaloos mõjukas tegelane. Ent tuleb tunnistada, et ta ei olnud ainus raqs sharqi arengut mõjutav inimene, rääkimata selle taga olev peamine jõud.
Mõistega “sharqi” hakati 19. sajandi lõpu Egiptuses eristama egiptuse esteetikat, ideaale, väärtusi ja tavasid võõrastest, lääne omadest (araabia keeles “afranki/afranji”). R a q s sharqi eristus seejuures teistest Lähis-Ida tantsuvormidest, üldnimetusega sharqi, mida salades esitati. Raqs sharqi esitajat hakati kutsuma raqisa (tantsijanna), mitte alma või ghaziya nagu varem. Raqs sharqi baasliikumised põhinesid küll almeede ja ghaziyade tantsutraditsioonil, ent tantsuvormi arenedes lisandus sellele elemente nii mujalt Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnast kui ka euroopa, ameerika ja ladina-ameerika tantsutraditsioonidest, millega rahvuslikult mitmekesistes salades paratamatult kokku puututi. Raqs sharqi kõrval võis programmides näha ka “türgi tantsu”, tänapäeva Iisraeli, Jordaania, Liibanoni, Palestiina ja Süüria alade traditsioonilist dabket, “iraagi tantsu”, “tuneesia tantsu” jt. Küllap mõjutasid raqs sharqi tehnikat ja esteetikat ka eri päritolu esitajad ise, kelle hulgas oli egiptlaste kõrval veel näiteks marokolasi, pärslasi, türklasi, süürlasi ja tuneeslasi. Raqs sharqi sirutatud kehahoius, aga ka sammukombinatsioonides ja käeliikumistes tunneme ära lääne tantsutraditsioonide, eelkõige balleti ja peotantsu mõjud. Ka raqs sharqi saatemuusikasse lisandus läänelikke elemente, mis oli tolle aja egiptuse muusikas üldine trend. Mõnda aega säilis raqs sharqis sõrmesimblitega tantsimise traditsioon, kuid see hakkas 1930ndate paiku hääbuma.
Kui traditsiooniliselt tantsisid almeed ja ghaziyad soolot ja improviseerides, siis raqs sharqi kujunemise esimestel kümnenditel lisandusid sooloimprovisatsioonile ka grupiseaded, tavaliselt taustatantsijate näol. Raqs sharqi sooloesitused olid pikka aega reeglina improviseeritud. Alates 1950ndatest hakati neid järjest enam koreograafiatesse seadma. Koreograafiate kasvavale populaarsusele vaatamata on araabia- ja islamamimaailma kultuuris, muusikas ja kunstis üleüldiselt au sees olev improvisatsioon raqs sharqi sooloetteastetes tänaseni kõrgelt hinnatud. Improvisatsioon on omakorda vältimatuks eelduseks raqs sharqi teisele olulisele komponendile, emotsionaalsele väljendusrikkusele - tantsuga väljendatakse muusikat ning sellest tulenevaid tundeid. Muusikal on raqs sharqis keskne roll, sest muusikas peitub tarab (ar. k. “lummus”, “ekstaas”), mis avaldub publikule tantsija kaudu ning seob muusikud, tantsija ja publiku ühte tundeküllasesse, nauditavasse kogemusse muusikast.
20. sajandil I poolel jõuab raqs sharqi filmitööstuse ja televisiooni vahendusel massideni ja seda mitte ainult Egiptuses vaid kogu araabiakeelses maailmas - Egiptus oli siis ja peetakse paljuski tänaseni araabia kultuuri keskuseks. Kairo filmitööstus ühtlustab mingil määral Lähis-Ida kerekeskse sooloimprovisatsioonilise lavatantsu maailmas eksisteerinud mitmekesisuse ning teeb raqs sharqist kõhutantsu peamise tähistaja nii egiptlaste kui ka teiste araabiakeelsete rahvaste teadvuses. Egiptuse filmides raqs sharqit esitavatest tantsijannadest ja näitlejannadest saavad rahvusvaheliselt armastatud tähed, kes sillutavad tee raqs sharqi ja kõhutantsu üleilmsele võidukäigule.
[1] Araabia keeles “saal”; tähendab meelelahutusasutust, kus serveeritakse toitu ja jooke ning kus esinevad muusikud, lauljad, tantsijad jt. Salasid nimetati ka klubideks või kasiinodeks ning nad sarnanesid Euroopa kabaree-/revüü-/varietee-/estraaditeatrile.
[2] Vt. Ward 2018
NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.
Eelmine << Kõhutantsijast saab seksisümbol
Sisukord