Pille Roosi sõnul paljud, kes esimest korda india tantsu tundi tulid, sattusid sinna india filmidest jt idamaistest fantaasiatest saadud ettekujutustega, mis ei vasta klassikalise india tantsu reaalsusele. Suur osa neist valgus üle tema kõhutantsu rühma, mis oli jõukohasem ja pehmem võrreldes rangelt reglementeeritud ja suuremat füüsilist pingutust nõudva india tantsuga. Samuti pakkus kõik uus ja eksootiline tol ajal rohkem huvi. Tänapäeval on põhjused, miks kõhutantsu Eestis tantsitakse, väga erinevad, aga laias laastus võib need jagada kahte: heaolu ja huvi. Heaolu hõlmab esiteks tervislikke põhjuseid nagu soovi liikuda ja end vormis hoida, parandada rühti ja kõnnakut, leevendada seljaprobleeme, tegeleda paeluva ent võimetele vastava ja madala koormusega treeninguga, ning parandada üldist enesetunnet. Teiseks hõlmab see soovi ennast arendada, sealhulgas parandada tantsulisi oskusi, ületada hirme ja avastada oma võimeid. Kolmandaks aktiivset seltsielu, mis tähendab, et tantsima satutakse tihti kas mõne tuttava või pereliikme kaudu, või tullakse nimelt kooskäimise ja -tegemise ning suhtlemise eesmärgil. Huvi kannustab eelkõige neid, kes tulevad justnimelt kõhutantsu pärast: keda inspireerib idamaine muusika, kostüümid ning “araabia muinasjutt ja maagia”; samuti neid, kes on inspireeritud eeskujudest nagu Shakira või mõni tantsija, keda on kuskil nähtud või kes on väljamõeldud karakter. Paljud satuvad kõhutantsu harrastama millegi uue, alternatiivse ja eksootilise otsinguil, paljud ka paratamatusest - väikestes kohtades on vähe valikuid ning teised tantsustiilid eeldavad partnerit või teatud füüsilist vormi. Vähesed alustavad tantsimist soovist esineda, kuid paljud jõuavad harrastajatena lavale ja õpivad seda nautima. Heaolu ja huvi kõrval on ka kolmas, kõiki eelnevaid ühendav tegur, milleks on naiselikkus. On neid, kes tulevad kõhutantsu tundi teadlikult eesmärgiga liikuda kaunilt, naiselikult ja viisil, mis toidaks ka hinge; ning neid, kelle jaoks naiselikkus pole esmatähtis, kuid kes avastavad selle dimensiooni endas ja tantsus alles hiljem ning õpivad seda väärtustama.

 

Pole seega üllatav, et kõhutantsu harrastajad Eestis on pea eranditult naised. Üksikud mehed on kõhutantsu tundi sattunud kas ülikoolis idamaise tantsu kursuse või mõne tantsuprojekti raames. Tavalisse kõhutantsutundi ning harrastajate rühmaga koos esinema jõudnud meestest on Eestis teada vaid paar näidet. 2019. aastal alustas Tallinnas esimene Lähis-Ida folkloorsete tantsude meesterühm, ent kõhutantsu seal ei õpetata. Kõhutantsu seostatakse Eestis vaieldamatult naiselikkusega ning paljud harrastajad näevad kõhutantsus võimalust oma naiseliku poolega parem kontakt saavutada. Ühelt poolt osutab see püsivale orientalistlikule käsitlusele idamaisest tantsust, teiselt aga reaalsusele, milles Eesti naised elavad.

NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.

Järgmine >> Mida eestlane arvab kõhutantsust?

Eelmine << Piirid avanevad kõhutantsule

Sisukord